Vene intellektuaalsele maailmatunnetusele on läbi sajandite omane ebakindel kõikumine Venemaa kultuurilises kuuluvuses.
Ühelt poolt on Venemaal alati olnud püüd olla osa Euroopa kultuurist, teiselt poolt aga on eksisteerinud soov ennast Euroopale vastandada. On hulgaliselt autoreid, kes on ennast selle teemaga vaevanud. Viimasel ajal on Venemaal osa nendest autoritest muutunud jälle aktuaalseks, neid tsiteeritakse järjest rohkem, isegi inimeste poolt, kellest seda oodata ei oskaks. Näiteks armastab president Putin mainida filosoof Ivan Iljini, keda peetakse ka vene fašismi isaks. Aga vene mõtet on üritanud sõnastada ka muud autorid. Aegade jooksul on seesama „vene mõte” konkretiseerunud. Keda see huvitab ja kes tahab nendest ideoloogilistest transformatsioonidest rohkem teada, selle on pakutud võimalus saada mõningat ülevaadet ka eesti keeles.
Charles Cloveri „Must tuul, valge lumi” annab esimeses peatükis hea ülevaate, kuidas Euroopa-vastasus ja -pooldamine (ehk siis slavofiilid ja zapadnikid) Venemaal sajandite jooksul päris tihedas sümbioosis arenesid. Aja jooksul kristalliseerus välja teatud konsensuslik seisukoht. Need seisukohad on eesti keeles kättesaadavad Nikolai Danilevski raamatus „Venemaa ja Euroopa” ning Lev Gumilevski magnum opuses „Etnogenees ja Maa biosfäär”. Selle järgi on venelased omaette tsivilisatsiooni kandjad, tsivilisatsiooni, mis on peaaegu bioloogiline ja mis asub igaveses olelusvõitluses Läänega ehk siis romaani-germaani tsivilisatsiooniga. Nagu looduses ikka, on tegemist võitlusega elu ja surma peale.
Teisest küljest vaadates on püüdnud see väga hea lääs tahtnud venemaale ära panna Ivan Groznõi aegadest alates,ise pidevalt tüli norides ja sõjakäike korraldades mis on siiani kas kahjuks või õnneks lõppenud kõik pasunasse saamisega !