Foto: Arvo Tarmula
Hiidlase Malle Kobini vägiteod oma kasulaste kallal päädisid eelmisel nädalal tavatult karmi kohtuotsusega, Kobinil tuleb minna neljaks ja pooleks aastaks vangi. Otsus pole veel jõustunud, seda on võimalik vaidlustada. Kobin mõisteti süüdi tegude eest aastail 2016–2019, mil ta väärkohtles viit last. Prokuratuuril oli infot ka vähemalt ühe varasema väärkohtlemise kohta, aga karistusseadustiku mõistes olid need teod aegunud.
Kobini julmuste lugu toob küsimuse, et kui tõhusalt sotsiaalkindlustusamet (SKA) ja omavalitsused suudavad asendusperesid kontrollida. Vastus ei ole julgustav, sest lastekaitsetöötaja peab külastama peret, kuhu vanemateta laps on kasvatada antud, vähemalt kaks korda aastas. See on kõik. Kobini näite puhul on teada, et sellest ei piisa.
Eestis valitseb arusaam, et vanemateta lapsel on parem kasvada asendus- või hooldusperes kui lastekodus. Rahvusvahelised uuringud näitavat, et perelaadne õhustik on kasvamiseks parem kui internaat. Ometi pole Eestis analüüsitud, kuidas on meil õnnestunud kasuperede süsteemi rakendada. Põhimõtted on üllad, ometi sai Malle Kobin segamatult tegutseda.
Sotsiaalkindlustusamet ei suutnud nimetada ühtki analüüsi selle kohta, mis uuriks just nimelt Eestis toimivat võõrasvanemate süsteemi. Aastas vajab enam kui 1000 last kasuperet lühemaks või pikemaks ajaks, enamasti pikemaks. Nagu ütles mulle üks sotsiaalkindlustusameti töötaja, on ta ise kohtunud kasulaste ja nende vanematega ning need on talle kinnitanud, et nad kõik on õnnelikud. 2018 maksis riik sellise mõne ametniku hea usu peale välja kokku 16 miljonit eurot, mille kasuvanemad said kasulaste võtmise eest. Jääb vaid loota, et raha kulus heaks otstarbeks.
Võib tuua ka vastupidise näite, kus asjaosalised kinnitasid, et kasulaps ei olnud õnnelik. Ajakirjanik Anneli Ammas kirjutas Postimehes juba 2011. aastal, et tema meelest Malle Kobin ei sobi kasuvanemaks. Ammas toetus sellele, kuidas Kobin kasulastega käitus. „Tüdruk elas peres ligi kümme aastat,” kirjutas Ammas Kobini pere kohta. „Ühist elu kasuperes meenutavad nii kasuema kui kasutütar õudusloona.” („Kas kasuperede liikumine on jõudnud ummikseisu?”, 25. aprill 2011).
Ammas oli delikaatne ega nimetanud Kobini kasvatustöö detaile. Nüüd me teame, et Kobin kasvatas lapsi peksu, toidu ja riietega alandamise ning vabaduse võtmisega. Ammas kirjutas, et järelevalve kasuperede süsteemi üle on puudulik ega ole tehtud analüüsi, kuidas kasuperedes kasvanud lapsed täiskasvanuna hakkama saavad. Viimane on peamine mõõdupuu, millega hinnata kasuvanemate kvaliteeti. Analüüsi pole tehtud ka praegu, järelevalve on auklik vähemalt Hiiumaa näitel.
Malle Kobinile kuuluval MTÜ-l Siimupoiss on endiselt kehtiv tegevusluba asenduskodu teenuse osutamiseks. SKA pikendas seda tänavu juunis, samal ajal käis Haapsalu kohtumajas istung, kus lapsed rääkisid, kuidas kasuema neid peksis. SKA meelest sobib MTÜ Siimupoiss ikka veel kasupereks.
Üks nüanss on veel. Kasuvanemad pole vanemad, vaid riigipalgalised. Lastekodu on nendes peredes nelja- kuni kuuekohaline. Sõnades on nad vanemad, aga sisuliselt osutavad nad riigile võõraslapsi kasvatades palgalist teenust. Malle Kobini MTÜ Siimupoiss teenis sel viisil riigilt seitsme aastaga 249 000 eurot. Kasulapsed olid rahamasinaks. Avasin ka ühe Tartu erakätes lastekodu majandusaasta aruande, millest selgus, et raske töö kõrval on kogunenud ka väga kopsakas pangakonto. Rohkem ei hakanud teiste samaguste ettevõtete aruandeid lugema, sest ei tahtnud rikkuda usku, et kasuvanema tööd tehakse enamasti armastusest.
Millal haapsalu meeste rahamasinast, linnas toimuvast kirjutama hakatakse? Või pole tahtmist ega julgust?
Krt! Ikka teised tehku, tee ise, mida sa sunnid teisi!
mis seal linnas siis toimub?
Kirjuta siis ise