2

Erkki Bahovski: küsimused Navalnõi mürgitamise ümber

Erkki Bahovski.
Erkki Bahovski.

Vene mürgitatud opositsiooniliidri Aleksei Navalnõi pere tänas Soome presidenti Sauli Niinistöt, kelle vahendusel õnnestus Navalnõi toimetada Saksamaale ravile.

Kui nüüd mõelda algul positiivselt, siis Soome presidendi vahendustegevus ehk tema kõne oma Vene kolleegile Vladimir Putinile võis tõesti olla pöördepunktiks Navalnõi saagas ja Niinistö sai siit välja võtta dividendid, mis olid kogunenud Putiniga kohtumistelt.

Soome säärane vahendus pole sugugi esmakordne. 1999. aastal õnnestus toonasel presidendil Martti Ahtisaaril vahendada rahu lääneriikide ja Serbia vahel, kui NATO oli asunud Serbiat pommitama Kosovo küsimuse pärast. 1999. aasta esimesel poolel oli muidu Euroopa Liidu eesistujamaa Saksamaa, kuid et Saksamaa kui endine agressor oleks rahupakkujana endises Jugoslaavias mõjunud punase rätikuna, kutsutigi kohale Ahtisaari. Ja rahu sündis.

Kui aga mõelda veidi realistlikumalt, võib välispoliitilised plusspunktid Soomele alles jätta, aga on selge, et otsuse Navalnõi Saksamaale lubada langetas ikkagi Putin ainuisikuliselt. Tema otsust võisid mõjutada Niinistö, Saksamaa kantsler Angela Merkel ja võibolla ka mõned Kremli nõunikud, kuid lõppotsus tuli temalt. Üks mu kolleege oli hämmastunud ajalehe Financial Times artikli üle, mille järgi langetanud Omski arstid – Navalnõi oli haiglas Omskis – otsuse Navalnõi Saksamaale saata. Oh püha lihtsameelsust! Financial Times suudab ka paremini.

Navalnõi võrrandis vilksatas ka Eesti, kui Niinistö pidas Navalnõi asjus telefonikõne ka oma Eesti kolleegi Kersti Kaljulaidiga. Peale selle olevat Navalnõi perekond uurinud võimalust tuua ta ravile Tallinna. Siin võib natuke spekuleerida, mis oleks juhtunud, kui Navalnõi olekski jõudnud Eestisse.

Palju oleks sõltunud muidugi lõpptulemusest ehk sellest, kas Navalnõi jäänuks elama. Tallinn ei tahaks kuulsust kohana, kus suri Aleksei Navalnõi. Samas oleks Navalnõi terveks ravimine Eestile ja siinsetele arstidele toonud positiivset tähelepanu. Lisafaktoriks oleks olnud muidugi meie venekeelse elanikkonna valdav Putini-meelsus ja Navalnõi Tallinnas oleks pannud lisakoorma siinsele Vene saatkonnale. Muidugi oleks seda kõike ümbritsenud rahvusvahelise pressi kõrgendatud tähelepanu.

Ent tagasi reaalse elu juurde. Vertikaalses võimusüsteemis, nagu seda on Venemaa, ei pruugi otsene käsk tulla ülemuselt. Alluvad üritavad bossile meeldida ja tema soove ära aimata. Nii et Navalnõi mürgitamise taga ei pruugi ilmtingimata olla Putin. Samas – kõik siinne on spekulatsioon, sest kuskilt pole kindlaid tõendeid võtta – on karmi võimuvertikaali ka sisse kirjutatud, et nii tähtsat otsust nagu Navalnõi mürgitamine ei tehta ilma bossi teadmata. Venemaa pole avatud ühiskond ja otsuste langetamise mehhanism on kaetud saladuste looriga.

Teine küsimus Navalnõi puhul on, miks praegu. Teda on rünnatud ka varem, aga nüüdne juhtum on tema elus tõsiseim. Aga praegu käriseb mitmest kohast korraga – Venemaal endal kestavad Kaug-Ida protestid, mida Navalnõi on toetanud, ja Valgevenes võitleb rahva protestide taustal sealne president Lukašenka oma võimu eest. Kusjuures kõik paistis Venemaal minevat Kremli vaatenurgast kenasti – 9. maile mõeldud võiduparaad peeti 24. juunil ja juuli algul „kinnitasid” venemaalased Putini pakutud konstitutsiooniparandused, mis võimaldasid viimasel jääda sisuliselt ametisse eluks ajaks.

Kuid nähtavasti tunneb Kreml end ikkagi ebakindlalt ja Navalnõis nähti ohtu. Välismaailmast vaadatuna tundub muidugi, et kollektiivne Putin on nii sügavalt juured Kremli ajanud, et üks opositsiooniliider seda trendi väärata ei suuda. Samas võib olla tegemist paralleeluniversumiga, milles Kreml ammu elab ja kus figureerivad vandenõuteooriad ja lääne pikk käsi. Kremli soov mürgitamist mitte uurida ei tee olukord paremaks.

Paralleeluniversumis elamine on ohtlik ka Valgevene olukorda arvestades, kui Moskva suudab endale lõpuks sugereerida, et Minski on kohe sisenemas NATO väed ja selle ärahoidmiseks peab Venemaa Valgevenesse sisse viima oma sõjajõud. Mis siis, et Valgevene pole Ukraina.

Võibolla, aga praegu on Moskva valinud pehme tee. Navalnõi lubamisega Saksamaale sai Moskva näidata, et ta on protsessis partner, mitte vastane. Läänes jäävad loomulikult paljud seda juttu ka uskuma ja loodavad siit mingisugust tee sillutamist edasi. Suure tõenäosusega oleme tunnistajaks hetkele, kus keegi täpselt ei tea, mis edasi juhtub. Seda hoolimata plaanidest ja stsenaariumidest, sest ajalugu pole lineaarne protsess.

 

 

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
uskmatu toomas
uskmatu toomas

Mürgitati,mürgitati käis jube hõiskamine aga siiani pole veel mürke tuvastatud?Kui venemaal siis kohe mürk mängus aga kui läänes siis terviserike ?

Kummaline maailm
Kummaline maailm

Venemaad valitseb riiklik maffia.
Olukord Eestisse ülekantuna tähendaks seda, et nt opositsiooni juhtfiguur Kaja Kallas oleks koomasse mürgitatud. Tunduks võimatu, kuid Venemaal tapetakse üks ebasoosingus poliitik teise järel ning keegi ei imesta.

wpDiscuz