Meie kõige tavalisema punapeedi kõrval olen kasvatanud ka teistmoodi peete, neist lehtpeet on mul igal aastal uuesti peenras. Vahemere maadest pärit lehtpeet ehk mangold on hariliku peedi üks alamliike, seepärast on nende kasvunõuded väga sarnased. Väikesed erinevused siiski leiduvad, näiteks ei vaja lehtpeet otsest päikesevalgust sama suurel hulgal kui punapeet, nii et võib vabalt kasvada ka poolvarjulises peenras. Samuti armastab ta rikkalikumat lämmastikufooni – seda eelkõige suurema lehemassi kasvatamise tõttu.
Kui tavalisel punapeedil tarvitatakse söögiks peamiselt juurikat, siis lehtpeedil ehk mangoldil juur süüa ei kõlba. Nagu nimigi ütleb, on selle juures toiduks mõeldud hoopis mõnusad krõmpsuvad rohelised lehed ja vahvad varred, mis sordist olenevalt võivad olla punast, valget või kollast värvi. Eri värvi vartega sortide seemneid müüakse muidugi ka eraldi, aga kõige levinum on selliste sortide segu ‘Bright Lights‘, mida ma peamiselt olengi ostnud ja külvanud.
Lehtpeedi lehti kasutatakse sarnaselt spinatiga, need sobivad toorelt salatisse, pirukatäidiseks või supi keetmiseks, tugevamad ja krõmpsud varred meeldivad meie perele eelkõige vokkroogades ja hautistes, aga neid võib valmistada ka eraldi ning serveerida lihtsalt aurutatuna ja juustukastmega või sulavõiga üle valatult. Säilitamiseks sügavkülmutangi lehtpeedi lehed ja varred eraldi tükeldatuna. Leheosa käitub ka sügavkülmutamisel nagu spinat, viimasest eristab seda vaid teatav mahe peedimaitse. Varred jäävad aga krõmpsuvaks ka sügavkülmikust tulles. Kui tegemist on värviliste vartega sortidega, lisavad need toidule lõbusaid värve. Lehtpeet ei värvi toitu punaseks nagu tavaline peet.
Lehtpeeti ei ole kasvatada sugugi keeruline, kuid külviaeg on tal küll trikiga. Nimelt näitab minu kogemus, et teda ei ole mõtet külvata liiga vara – siis kipub ta meie pika päeva tingimustes juuni- ja juulikuus õitsema minema ja nii nagu enamasti ikka, juba õitsev lehtköögivili lõpetab lehemassi kasvatamise ning muutub tuimaks ja maitsetuks. Pärast paari aastat katsetamist olen jäänud selle juurde, et külvan ta otse peenrasse maikuu lõpus. Siis saab ta koristusküpseks augusti keskpaiku, kui päevad jälle lühemad ning niiskemad, õitsemaminekut olen nõnda vältida suutnud ning värskeid lehti ja varsi saab taimerosetist välja lõigata ja tarbida külmadeni välja.
Et põhimõtteliselt on lehtpeet kaheaastane köögivili (soojemas kliimas läheb õitsema ja hakkab seemneid kasvatama teisel suvel), võib ta talveks peenrasse maha jätta. Juhul, kui talv tuleb pehme, võib lehtpeet meil kevadel aias veel täiesti elus olla ning juba varakult toidulauale uusi lehti ning varsi andma hakata – kuni kunagi mai lõpus või juuni alguses ennast õitsema sätib. Haapsalus elades talvitusid mu lehtpeedid nõnda igatahes iga aasta suurepäraselt. Siin Lõuna-Eestis on see õnn mul olnud viiest talvest ühel.
Kui nüüd tagasi juurikate juurde siirduda, siis peale selle meie tavalise punapeedi on olemas veel hariliku peedi triibulise, valge ja kollase juurikaga sorte. See on katsetamiseks eksootiline ja põnev, ja eriti kui majas on lapsed, pakub see toidulaualgi elevust. Mina olen neid katsetanud, aga nüüdseks loobunud. Võib-olla olen liiga harjunud tavalise punase peedi kommete ja maitsega. Ning minu meelest peedist tehtud toit käib ikka punane, eks ole. Noist triibulistest, kollastest ja valgetest juurikatest aga punast toitu ei saa, samuti ei ole need minu meelest nii hea maitsega. Kui nad kena värvi ei anna, siis mis mõtet on keeta määrdunudhalli värvi borši või teha valkjat rosoljet? Nii ma oskasingi neid teistmoodi värvi juurikaid kasutada vaid ahjus küpsetamiseks või panni- ja vokkroogade tegemisel. Pean ometi möönma, et triibulisest peedist sai koos nuikapsaga hapendamisel üsna kena mahedat roosat värvi hoidise. Aga rohkem ma arvatavasti end nende erivärviliste peetide kasvatamisega ei vaeva. Vana hea punane on ikka see kõige parem.
