Keskpank ei hinda riigieelarve poliitilisi valikuid, maksude või õpetajate palkade suurust, küll aga seda, kas riigieelarve käib mõistlikult ühte sammu majanduse olukorraga.
Seejuures hindame ennekõike riigieelarve tulude ja kulude tasakaalu. Eesti Pank on pidanud õigeks eesmärgiks nn struktuurse tasakaalu põhimõtet. See ütleb, et kui majanduses on kiire kasvu aeg, ei peaks riik kulutama rohkem, kui ta maksude ja muude tuludena inimestelt ja ettevõtetelt raha kokku korjab, vastasel juhul valitsus n-ö ergutaks täiendavalt majandust valel ajal, kulutades selleks raha, mis võib viia hinnatõusu ja Eesti ettevõtete konkurentsivõime nõrgenemiseni. Ent vastupidises olukorras – kui majandus on languses, nii nagu see on praegu – on mõistlik valitsusel võimalusel riigieelarve kaudu enam kulutada ja sellega ka majandusele tuge pakkuda.
Kuidas Eesti valitsus on viimastel aastatel suutnud tasakaalus eelarve põhimõtteid järgida ja milline on mõistlik eelarvepoliitika praeguses majandusolukorras? 2016–2019 olid Eesti majanduses head ajad. Kuigi majanduse temperatuuri mõõtmine on alati keerukas, antakse enamasti sellele hinnang, kasutades nn SKT lõhe näitajat. See indikaator mõõdab, kas majanduskasv on üle või alla oma pikaajalise jõukohase kasvu. Euroopa Komisjoni hinnangul on Eesti majandus võrreldes teiste euroala riikidega viimastel aastatel keskmisest tugevamas seisus. Nii näiteks oli aastatel 2016–2019 üksnes kolm euroala riiki, kus majanduse kõrgkonjunktuur oli selle näitaja järgi veel tugevam kui Eestis. Vast kõige selgemaks indikaatoriks viimaste aastate heale majandusolukorrale oli tööjõuturg, kus palgatõus oli enam kui viie aasta jooksul väga kiire ja tööpuudus langes mullu alla 4,5 protsendi. Sellisel ajal on sobilik valitsusel koostada ülejäägiga riigieelarvet.
Milline oli aga Eesti riigieelarve seis nendel aastatel?
Meie riigieelarve on 2016. aastast olnud puudujäägis nii nominaalselt, s.t ilma majandustsükli seisu arvestamata, kui ka järjest süvenevalt struktuurset tasakaalu arvestades. Seejuures on näha, et eelarve puudujääk oli suurem kui euroalas tervikuna, seda hoolimata sellest, et Eesti majanduse seis oli euroala keskmisest selgem parem. 2016–2019 oli viiel euroala riigil Eestist veelgi suurem riigieelarve struktuurne puudujääk.
Struktuursest puudujäägist rääkides on ka tähtis mõista, et seda näitajat on väga raske mõõta. Nii näiteks kestsid aastatel 2016–2017 Eesti Panga ja rahandusministeeriumi vahel arutelud teemal, kuidas täpselt hinnata Eestile jõukohast majanduskasvu ja kas oleks juba kohane või mitte ülejäägis eelarve vastavalt koostamine. 2019 aga oli juba tõesti kõigile selge, et majanduse olukord Eestis on väga hea ning et eelarve tuleks viia vähemalt tasakaalu.
Kahjuks ei õnnestunud valitsusel kahel viimasel aastal täita ka iseenda seatud eesmärke ning eelarve puudujääk kujunes planeeritust suuremaks. Huvitav on siin võrdluses silma jääv Kreeka olukord, kus riigieelarve on olnud tugevas struktuurses ülejäägis. Selle taga on kaks tegurit. Esiteks, Kreeka majanduskasv on püsinud alla riigi jaoks jõukohast tasakaalulist kasvutempot. Teiseks on neil eelmisest võlakriisist taastumise järel ka pealesurutud kasinusmeetmed, mis kokkuvõttes on viinud Kreeka riigieelarve struktuursesse ülejääki, mis on euroala suurim.
Viimastel aastatel on Kreeka eelarve ülejääk vähenenud ehk siis muutus on matemaatiliselt olnud ka nende jaoks negatiivses suunas. Eesti tuleb selles edetabelis kohe pärast Kreekat ja seega oleme euroalal riik, kes on kõige enam suurendanud oma eelarve puudujääki. Keskmises euroala riigis on olnud eelarvedistsipliin parem ja puudujääk kasvanud ei ole. Sügava majanduslanguse tingimustes on majanduse elavdamisel tõesti sobilik puudujäägiga riigieelarve. Riikidel, kus riigivõlg on madalam ja reservid suuremad, on valitsusel võime majandust kriisi ajal vastavalt toetada märksa parem. Eesti võimekus oma majandust toetada on samuti hea, sest meie riigivõlg on väike ja, nagu edukas võlakirjaemissioon näitas, on tänu sellele ja ilmselt ka tänu eurole investoritel õnneks piisavalt usku Eesti riigi maksevõimesse.
Kui varasematel aastatel oleksime lähtunud tasakaalus eelarve eesmärgist, oleksime praeguseks kriisiks paremini valmis. Eesti riigi eelarve on viimasel neljal aastal kokku puudujäägis 530 miljoni euroga. Kui oleksime suutnud hoida eelarvet vähemalt nominaalselt tasakaalus, oleksid riigi puhvrid kriisi sisenedes olnud vastavalt selle võrra suuremad. Kui oleksime aga lähtunud struktuurse tasakaalu eesmärgist, oleks Eesti riigil kriisi sisenedes olnud eelneva nelja aastaga kogutud varu umbes 750 miljonit eurot, mida saaksime praegu kasutada raha juurde laenamata. Siin on mõtlemisainet tulevikuks.
Nüüd jõuan majanduse praeguse olukorra ja selleks sobiliku eelarvepoliitika kirjeldamiseni. Nii Eesti euroala kui ka kogu maailmamajanduse väljavaade on praegu väga ebakindel ja raskesti prognoositav. Eesti Panga prognoosi järgi kukub Eesti majandus sel aastal 10 protsenti. Euroopa Komisjon aga prognoosib Eestile 2020. aasta majanduslanguseks 6,9 protsenti, mis on lähedane euroala keskmisele, kus Euroopa Komisjon prognoosib veidi suuremat, 7,7protsendilist majanduse kukkumist. Euroopa Keskpanga värske prognoosi baasstsenaariumi kohaselt võib euroala majanduslanguseks sel aastal kujuneda 8,7 protsenti. Seni avaldatud prognooside kohaselt saavutab nii Eesti kui ka enamik meie suurematest kaubanduspartneritest oma majanduse kriisieelse taseme uuesti alles 2022. aastaks. Valitsemissektori tulude taastumine võib aga võtta veelgi kauem. Ehk teisisõnu – me peame vähemalt kahe aasta jooksul olema valmis selleks, et riik peab läbi ajama varasemast märgatavalt väiksemate maksutuludega.
Kuna majanduskriis on üleilmne, siis ainuüksi eksport meid kriisist välja ei vea. Seetõttu on loomulik, et eelarvepoliitika püüab Eesti majandust turgutada nii palju kui võimalik. Sedavõrd sügava majanduslanguse tingimustes on seega eelarve puudujääk kohane. Majanduse taastumist toetab küll euroala rahapoliitika, kuid kindlasti on vaja tuge ka eelarvepoliitikalt. Seda silmas pidades on Euroopa Komisjon juba lõdvendanud nii riigiabi- kui ka eelarvereegleid. Loomulikult on seejuures väga tähtis jätkuvalt tähelepanelikult jälgida, millele me raha kulutame, ning tagada, et kriisist taastumiseks tehtavad kulutused oleksid tõesti ajutised, ilma et nad tooksid kaasa riigi püsivalt suure kulutaseme ja riigi rolli kasvamise majanduses.
Nagu valdav osa teistest Euroopa Liidu riikidest, reageeris Eesti koroonaviiruse puhanguga kaasnenud majandusprobleemidele toetuspaketiga. Esialgsetel hinnangutel on majanduse suurust arvestades Eesti esimene abipakett teisete euroliidu riikidega võrreldes keskmisest pisut suurem.
Riigiabireeglite ajutine lõdvendamine on võimaldanud toetada ettevõtlust. Näiteks palgatoetusmeede, käendused ja laenud, samuti kaudselt maksude alandamine, vältimaks töökohtade kadu ja pankrotilainet. Otse majapidamisi toetavate meetmete osakaal on meil seni teiste riikidega võrreldes väiksem, ent eks kaudselt toetab näiteks töötasuhüvitise meede lisaks ettevõtetele ju ka majapidamisi.
Abimeetmete paketis eraldati raha ka investeeringuteks. Eesti on selles küsimuses heas mõttes isegi erand, seda eeldusel, et need projektid on ka hästi välja valitud ja piisavalt kiiresti käivitatavad.
Euroopa Liidu nn taaskäivitamise rahastul on ka majandust otseselt mitte puudutavaid tahke. Näiteks arutelu sellest, kui solidaarsed peaksid liikmesriigid olema kriisist väljumisel üksteist ühiselt toetades. Euroopa Komisjoni ettepanek lähtub põhimõttest, et koroonakriis puudutab kõiki Euroopa riike ning majanduste võimalikult kiire taastumine on meie kõigi huvides. Kui liikmesriigid kiidavad taaskäivitamise rahastu loomise heaks, peaksime olema valmis ka selleks, et Eestis targalt otsustada, kuhu lisaraha suunata. Siin võiks olla keskseks eesmärgiks Eesti majanduse kasvuvõimekuse suurendamine. Selleks sobivad majanduse digitaliseerimisse ja kliimasõbralikesse tehnoloogiatesse investeerimine, samuti teaduse ja haridussüsteemi ning inimeste ümberõppe toetamine ning tootlikkust suurendavate investeeringute tegemine.
Kõne eelarvepoliitika arutelul riigikogus.
