Kui hakkasime koos teise Lääne Elu kolumnisti Anvar Samostiga tegema Raadio 2 saadet „Olukorrast riigis”, valis toimetus saate avasignatuuri 15. maist 1990 pärineva Edgar Savisaare lause „Kordan: Toompead rünnatakse!”
Toona, 30 aastat tagasi korraldas nõukogudemeelne interrinne kõige suurema ja ohtlikuma rünnaku järk-järgult taastatava Eesti vabariigi vastu. Toompea lossi ette kogunes tuhandeid agressiivseid inimesi. Miitingu korraldajate ässitamisel murti maha lossi väravad ning ähvardati sümboolselt vallutada Eesti vabariigi ülemnõukogu hoone ja peaminister Savisaare tööruumid.
Sel pingelisel hetkel võttis Savisaar – mitte mõni teine lossis viibinud poliitik – ainuisikuliselt vastutuse ning kutsus Eesti-meelseid inimesi Toompead kaitsma. Üleskutse oli väga riskantne ning seda kritiseeriti ka 1990. aastal kõvasti. Risk seisnes selles, et kahe vastandlikel seisukohtadel oleva inimmassi kohtumist oli võimatu juhtida. Kui Eesti- ja nõukogudemeelsete meeleavaldajate vahel oleks puhkenud inimohvritega massikaklus, võinuks see taasiseseisvumisele anda tõsise tagasilöögi. Ent õnneks läks kõik hästi – uskumatult kiiresti tormas Toompeale tuhandeid eestlasi, kelle survel interrindelased alandatult mäest alla voolasid.
Kuigi 15. mai ei ole riigiõiguslik tähtpäev nagu 20. august, andis see eestlastele omariikluse taastamiseks tohutult palju eneseusku. „Olukorrast riigis” nüüdseks juba veerandsajandi pikkuse ajaloo vältel on saate algussignatuuri korduvalt värskendatud ning selles kõlavaid tsitaate välja vahetatud. Ent Savisaare „Toompead rünnatakse!” püsib jätkuvalt eetris koos Lennart Meri sama legendaarse hüüatusega „Tule taevas appi!”.
Kui vaid paar nädalat tagasi meenutati 30 aasta möödumist 15. mai sündmustest, siis mängiti korduvalt Savisaare toonast üleskutset täispikkuses. On imetlusväärne, millise enesekontrolliga Savisaar ülipingelises olukorras oma üleskutse Eesti Raadio otse-eetris esitas. Poliitik, kes tol päeval Toompea lossist eesti rahva poole pöördus, oli oma võimete tipul.
Neid inimesi ja neid poliitikuid, kes igaüks omal moel panustas Eesti vabariigi taastamisse, oli toona palju ning nad täiendasid üksteist tänuväärselt. Ent minu meelest oli kõige mõjukam neist Edgar Savisaar, kes mitte ainult ei osalenud poliitilistes protsessides, vaid ise algatas ja juhtis neid. Alates ettepanekutest luua NSV Liidu sees Isemajandav Eesti ning asutada Rahvarinne, kuni tööni selle peaministrina, keda eestlased pidasid taas päris oma valitsuse juhiks.
Pühapäeval 70. sünnipäeva tähistava Edgar Savisaare õnnetus poliitikuna oli see, et kui Eesti vabariigi taasloomise ajal oli ta õige mees õigel ajal, siis edasises elus oli ta poolnaljatamisi öeldes ajast liiga palju ees. Savisaarele on ette heidetud konkurentide vestluse salvestamist, mis läks talle ja Keskerakonnale 1995. aastal maksma koha valitsuses. Korduvalt on tema tegevust uuritud ja kohtulikult arutatud korruptsioonikahtlustuste tõttu. Tema karjääri mõjutas oluliselt see, et kõigist taasiseseisvumise järgsetest tipp-poliitikutest on ajakirjandus ja valijate enamus just temasse suhtunud kõige kriitilisemalt.
Nüüd elame maailmas, kus ka pikaaegse demokraatliku riigi valitsusjuhiks võib saada tõsistest korruptsioonisüüdistustest hoolimata. Neid näiteid, kus ei-tea-kes on lindistanud poliitikutevahelisi valgust kartva sisuga vestlusi ning need mõjutavad riigijuhtimist, leiab maailmast kümneid. Donald Trump on oma karjääri sotsiaalmeedia ajastul ehitanud ajakirjandusele vastandumisele.
Seega sobinuks praegune aeg tippvormis Savisaarele palju paremini kui üheksakümnendad või nullindad. Iseasi, kas sellest oleks võitnud ka Eesti riik, sest algselt iseseisvuse taastamisse suunatud Savisaare energia hakkas ühel hetkel tööle iga hinna eest isikliku võimu taastootmiseks ning seda moel, mis hakkas töötama tema oma loodud riigi vastu.
Soovin sünnipäeva puhul palju õnne juubilarile, kelle puhul mõned loodavad ja mõned kardavad, et oma viimast sõna poliitikas pole ta veel öelnud!
Võiks küsida kas taasiseseisvumine oleks katki jäänud kui Savisaart ei oleks olnud? Sellistel ühiskonna ärkamise aegadel on kummatigi palju neid kes eestvedaja rolli välja kannaks, nii meilgi. Mõnes mõttes oligi liiga palju neid ja liiga kaua läks edasine aur konkurentidest “paltsi puhtaks” pühkimislele. Magasime maha selle, et ka kapitalissimus polnud võiduks valmis. Igatahes meil seda perioodi valitsenud vasakpopulistid ( kelleks ise nad küll ennast ei pidanud, aga distasntsilt vaadates seda olid) püsisid võimul just tänu demoniseeritud Savisaarele.
Olid head ja pahad kommunistid!