3

Mihkel Tammelaan: kuidas Lepiku Värdi märtsiküüditamisest pääses

Kaire Reiljan

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

Jalukse külatee. Foto Eesti vabaõhumuuseum (EVMF0146_0052), pildistanud Gea Troska

Oru valla Jalukse küla Lepiku talus elas oma perega Ferdinand Laanberg, kes oli tuntud puskariajaja ja päris hea organisaator.

Vana maja, mille ta Lepiku talu koosseisus oli ostnud veel enne Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt, põles ära. Kuna maja oli suure summa peale kindlustatud, sai ta kindlustussumma ja puskaritulude eest ehitada uued korralikud hooned. Maja ja ka kõik teised hooned olid ilusasti värvitud ja kivikatusega. Enamik Jalukse küla maju oli sel ajal õlg- ja vaid vähesed rookatusega.

Lepiku talul oli niidumasin, viljalõikusmasin ja kartulivõtmismasin. Kõik kahehobuveolised. Enamik taludest pidasid üht hobust ja selliste tööde puhul, nagu kündmine või heina niitmine kultuurheinamaal, milleks oli vaja kahte hobust, pandi oma hobune paari naabri hobusega.

Kartulivõtmine käis Lepiku talus talgutega. Kuulutati välja, et järgmisel pühapäeval on Lepiku talus kartulivõtutalgud, valmistati head söögid-joogid, tehti laar õlut. Noored tulid kokku ja nii sai kartul mõne tunniga hommikupoolikul võetud. Edasi oli juba pidu: söödi-joodi ja tantsiti, puskar oli ka au sees.

Nii see eluke veeres läbi Saksa okupatsiooni ja saabus uus Nõukogude okupatsioon. Valla parteitegelased leidsid, et mees elab liiga hästi, vaja tema majad ja varandus ära võtta.

1949. aasta 25. märtsi hommikul olidki küüditajad kohal – üks venelasest sõjaväelane püssiga, üks valla poolt saadetud tegelane ja autojuht. Öeldi, et pange kiiresti asjad kokku, veoauto peale ja läheb sõiduks külmale maale.

Värdi aga ütles, et ega selle asjaga siis nii kiire ka ole, sööme kõhud korralikult täis – tühja kõhuga nii pikka reisi ette võtta pole just kõige parem mõte. Istutigi lauda, toodi ette head ja paremat, ja muidugi ka puskarit. Võeti ikka ühe ja teise terviseks, ja nagu venelastel kombeks „po stakanu”. Varsti olidki küüditajad laua all ja sõit jäi ära.

Nädal hiljem tehti Jalukse ja Änniste külas kolhoos nimega Kalev. Ferdinand Laanberg oli kaks aastat selle esimees.

Mihkel Tammelaan
mäeinsener

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Enriko
Enriko

Väga südantkosutav lugu. Lahke meel (või üliinimlik nutikus) võitis kurja väe. Täpselt ametkondade antud juhiseid järgides lõpetanuks mees Siberis. Vahel tasub aga lööjale teine põsk ette keerata.

Oli
Oli

Ilus lugu, kõigil nii kenasti ei läinud 🙁

Oli
Oli

Kas arvate, et kaebas ise kellegi peale, et pääseda?

wpDiscuz