Kui ma veebruari keskel lennukiga Maroko poole teele asun, pole koroonaviirus sellesse riiki ega ka Itaaliasse veel jõudnud. Vaid mõni nädal hiljem hoiavad aga kohalikud lapsed minust tänaval eemale, kahtlustades just mind selle haiguse kandmises.
Reisides tuleb tahes-tahtmata valmistuda selleks, et võid kohtuda mõne enda jaoks uue ja ohtliku haigusega. Kõige rohkem oleme kõik vast kokku puutunud kõhuhädadega, mis tihti saadavad eksootilist soojamaapuhkust.
Kuidas võib ühe kõhutõvega kohtuda? Kas teate neid väikesi plastist taburette, mida Eesti kodudes väga tihti ei kasutata, aga näiteks Vietnamis küll? Need on sealsete tänavarestoranide lahutamatu osa ja ühel taolisel istus ühe pisikese toidukoha kokk, kui temast möödusin. Koka kõrval podises suur pott ja kokk ise lõikas südamerahuga oma sülle asetatud jalal varbaküüsi. Võite pakkuda, kas läksin sinna toidukohta või mitte.
Salakavalad sääsed
Kehvades sanitaartingimustes valmistatud toitu saab vältida, kui söögikohta hoolikalt valida. Palju keerulisem on, kui haigus otsib su ise üles ja püüab igal võimalusel sinuga kontakti saada. Ma räägin malaariast ja sääskedest. Ghanas pidin tõdema, et sealsed sääsed isegi ei pinise tülikalt nagu nende Eesti sugulased, vaid hiilivad su juurde salamahti ning annavad endast valusa torkega märku alles siis, kui suis juba nahas. Pikad riided, sääsevõrgu all magamine ja sääsemürk peaksid küll aitama, aga mõne punase punnita minu reis ei möödunud.
Hoolimata sellest, et võtsin malaaria vastu mõeldud tablette nagu kord ja kohus iga päev samal kellaajal, püsis paranoia, et äkki just see sääsk ikkagi nakatas mind! Tabletid töötavad lühikese reisi puhul, kuid pikka aega neid võtta ei soovitata.
Kohtusin Ghanas ühe seal elava Indiast pärit kirikuisaga, kes on seitsme aasta jooksul põdenud malaariat peaaegu igal teisel kuul. Palavik, külm higi, iiveldus, luuvalud, kõhulahtisus ja lisaks sellele oht, et ravita jäämine lõpeb surmaga! „Ei, see ei lähe üldse kergemaks,” tõdes kirikuisa häbeliku naeratusega.
Kõige ootamatum haigus oli minu jaoks aga kuiv köha, mis mind Nepali pealinnas Kathmandus öösiti üleval hoidis ja päeval rääkimast takistas. Kui Nepali-reisi planeerisin, siis kujutasin ette hingematvaid loodusvaateid, karget ja puhast õhku ning lumiseid mäetippe. Need kõik olid olemas, aga mitte Kathmandus. Kui maailma õhukvaliteedi näitajaid kuvaval veebilehel jääb Eesti õhu kvaliteedinäitaja 20–30 juurde ning hinnang on „hea”, siis Kathmandus oli see arv samal ajal 184, kommentaariga „ebatervislik”.
Selgitusteks kehvale õhukvaliteedile tuuakse pidevaid ehitustöid Kathmandu tänavatel, autode aina kasvavat hulka või asjaolu, et linn asub orus. Minu kohalikest sõbrad mainivad ka maavärinaid, mille käigus on tekkinud juurde katkiseid tolmutavaid teid. Igal juhul on see probleem nii kohalike kui turistide jaoks, sest nõnda palju näomaskides inimesi kui Kathmandus pole ma mujal maailmas kohanud. Minu köha kadus lõpuks mõne nädalaga Eestis.
Hei, koroona!
Ja jõuamegi Marokosse. Minu reisi alguses, veebruari keskel, pole Marokos registreeritud veel ühtegi koroonaviiruse juhtumit ning vaid üksikud asiaadid kannavad Frankfurdi lennujaamas näomaske. Reis ise kulgeb marokopäraselt – sööme võõrustajate juures ühisest savipotist näppudega kohalikku rooga tagine’i või istume turul laua taga, millest mööduvad kümned turistid nii lähedalt, et peaaegu riivavad laual olevat toitu (mida sööme samuti näppudega). Muidugi kuulub siia ka palju kallistamisi, põsemusisid ja käesurumisi peaaegu kõikide inimestega, kellega tutvume.
Olen vahepeal olnud kehv uudistelugeja ja seega tuleb koroonaviiruse kiire üleilmne levik mulle üllatusena. Nimelt otsustame kaaslasega minna turiste meelitavast keskpunktist – hiiglama suurest Fesi vanalinnast – jalutama rahulikumasse äärelinna. Väljas on ligi 30 kraadi ja tänavatel pole kedagi, kui järsku hakkavad meile vastu tulema koolilapsed, kes suunduvad koju paaritunnisele lõunale.
Kuuleme elavnevat poisikeste naeru ja jutuvada ning eristame sellest: „Hei, koroona! Koroona!” Uudishimulikud ja lõbusad pilgud mööduvad meist suure naeru saatel ning üha järgmised grupid hõikavad: „Hei, koroona!” ja pistavad siis taas laginal naerma. Oleme justkui koroona-superstaaride catwalk’il – nii palju saame paarisajameetrisel teelõigul hõikeid ja tähelepanu. Mulle meenuvad uudised sellest, kuidas asiaadid on sattunud välismaal koroonaviiruse paranoia ja eelarvamuste ohvriks, nüüd olen ise see (itaallane?), kellest kaarega mööda minnakse ja näpuga näidatakse!
2. märtsil registreeriti Marokos esimene koroonaviiruse kandja ning neid on aina juurde tulnud. Olukorra tõsiduses ei kahtle enam vist küll keegi. Kui kuu alguses Frankfurdi lennujaama kaudu taas koju tulen, on seal üsna palju maskidega inimesi. Näiteks kamp lätlasi, kes maski pigem lõua all kui suu ja nina ees hoiavad. Kõige rohkem kuulen muret koroonaviiruse pärast aga sõpradelt ja pereliikmetelt, kes natuke kõheldes uurivad, kuidas tervis on, ja naljatlevad, et nüüd tuleb siis paar nädalat kodus istuda. Õnneks töötan ma kodukontoris.
Seda , et keegi kirub saab teha inimene kes ise ei ole kunagi kuskil käinud ja maailm ongi haapsalu, maxima pood ja toimetulekutoetuse saba. Välismaa, on paljudes kohtades oht nakatuda vähem kui siin ja seal ei istuta poes sulle selga ja ei hingata pohmakas peaga hommikul kuklasse. Jube teadjamehed siin l.e alati koos. Inimene käib ja liigub ringi, ega ta teie raha eest ei käi. Peske kodus käsi ja kasvatage lapsi mitte ärge vinguge tööajal:))
Tõeline vene rulett !
Väga uhke lugu, julgustame inimesi võtma vastu ajuvabasid otsuseid ja saadame kõik praegu reisile! Piletid ju odavad!