Teisipäeva keskpäeval valvavad Virtsu sadama sissepääsu mundris politseinikud ja kaitseliitlased, pudelikael mandri ja Saaremaa vahel on kitsas.
On teisipäev, 17. märts, viies päev, mil Eestis kehtib eriolukord. Hommikuse seisuga oli Eestis 205 koroonaviirusega nakatunut, Saaremaal 57, Pärnumaal 15, Läänemaal – õnneks mitte ühtegi. Olen teel Virtsu sadamasse. Saaremaa on kolmandat päeva lukus, sinna pääsevad ainult saarlased ise ja veokid. Teel Virtsu sadamasse venib vastu pikk palgikoorem, seejärel kuus-seitse rekat.
„Mõni auto ikka tuleb Saaremaalt,” tähendab Rein Merila, Lihula elanik ja minu naabrimees. Pensionil Merila on lahkesti nõus mind sõidutama – nagunii pole kodus nelja seina vahel midagi teha, spordivõistlusi ka enam telekast ei näidata. Enne olid needki. „Sa viirust ei karda?” küsin. „Eih karda,” ütleb Merila. Toitu kodus on. Peale maamaja Lihula külje all ta nagunii kuskil ei käi. Päev on selge ja klaar, päikesepaisteline, tee kuiv. Bussipeatus on tühi, bensiinijaam samuti. Praam on just sisse tulnud. Rekarida venib mandrile. Mitte ühtegi sõiduautot.
Sadama sissepääsu ees seisab mitu politseiautot. Kolm-neli mundrimeest seisab, sekka kaitseliidu vormis mehi, lapilised rätikud nina ja suud katmas. Näha on ainult silmad. Sadamahoone ootesaalis ja kohvikus paistab klaasi tagant paar peanuppu. Peale politseinike ja kaitseliitlaste pole liikumas näha hingelistki.
Ronin autost välja, sammun välikassade poole ja seisatan. Minu poole suundub kaitseliitlane, sihib mind üle rätiku serva silmadega ja küsib, mis ma tahan. Seletan. „Siis küsige politsei käest,” ütleb kaitseliitlane süngelt. Üks politseinik juhatab mind teiseni, kes ütleb, et nemad midagi öelda ei tohi. Kõik käib pressiesindaja kaudu. Keda sadamas muidugi ei ole. Aga mind huvitab sadam.
„Kas ma vaadata võin?” – „Vaadake-vaadake!” – „Sadamahoonesse võin ka minna?” – „Minge-minge!”
Rekad suunduvad praamile. Politseinikud kontrollivad dokumente. Autoaknad kerivad end kinni ja lahti. Läbi pääseb ka hall kirjadeta minibuss. Ilmselt erasõit.
Virtsu sadama kohvik on tühi. Kassad on suletud. Silt ütleb, et pileteid saab ainult väljast. „Tere!” hõikan, kui silm tabab kohviku tagaruumis mingi liikumise. „Tere-tere!” vastab kohvikupidaja Sälli Vendel rõõmsalt leti taha ilmudes. Ometi üks klient! Klient ma pole, aga ikkagi inimene. „Võrreldes sellega, mis oli… on ikka…” ütleb Vendel. Kes seda lugeda jõuab, kui palju vähem on sööjaid – neli korda ehk. Täna on käinud vast kümmekond. „No meil on mõned siinsed ettevõtted ka, kellele teeme toitu. Teise kohviku panime kinni.”
Kõigile töötajaile tööd ei jätku. Mis või kuidas, kas nad palka saavad või ei, peab vaatama. Üks võttis puhkuse. „Elame päev korraga,” ütleb Vendel. Oma kaks last jättis Vendel lasteaiast koju. „Mehega kordamööda valvame,” ütleb ta. Kooli e-õpe jooksis kinni. Vähemalt esmaspäeval. Mis edasi – Vendel ei tea.
Aga inimeste käitumisest kohvikus on näha, et… See on küll muutunud. Vendel näitab kätega, kuidas keegi ei julge õieti midagi katsuda. „Kas ma just ise kardan, aga…” ütleb ta ja toob punaroheliste ruutudega praamigraafiku.
„Näete, see on hõre. Täna hommikupoole oli kolme- või neljatunnine auk. Ega siin muidugi kedagi oodanud ka.” Ükspäev saatis politsei sadamast neli inimest tagasi. Üks tõsteti maha bussi pealt, teine autost – kaassõitjana. Üks kaubikumees oli võtnud naise kaasa. „Üks jäi siis ootama, et keegi tuleks Tallinnast järele,” ütleb Vendel. Kui pole Saaremaa elanik või töö (ja mitte igasuguse, vaid lubatud töö) asjus sõit, siis üle mere Saaremaale ei saa.
Jalutan sadama poole ja silman rekade vahel järjekorras sedasama halli minibussi, mis ennist kai peale lubati. Juht kerib akna alla. „Olete saarlane?”
„Saarlane jah,” ütleb mees, nägu laia naeru täis.
„Lasti koju?” – „No lasti jah.” – „Kas oli tööasjus sõit?” – „Tulen Mehhikost. Mehhiko rallilt.”
Oh sa…
Toomas Sepp, Saaremaa ühe autoettevõtte varustaja, on tõepoolest naasmas otse Mehhikost, Pariisi kaudu, tuttavad tulid Frankfurdi kaudu. „Lennujaamad on tühjad, Frankfurdi oma täiesti,” ütleb Sepp. Mehhiko pole küll riskipiirkond, Saaremaal ilmselt on praegu mitu korda ohtlikum. „Mõtlesingi, et kui oleks tekkinud mingi takistus piletite või muuga, siis oleks sinna jäänud, aga takistust ei tekkinud. Nüüd tahaks koju,” ütleb Sepp. Pereliikmed kodus Saaremaal on terved, tuttavate seas on nakatunuid, kes on kodusel ravil. Mehhikos hakati viirusest rohkem rääkima alles siis, kui Euroopa hakkas piire sulgema ja tekkis hirm, et ei pääse enam koju. „Laupäeval olid desovahendeid kõik kohad täis,” ütleb Sepp. Kuidas Saaremaal edasi? „Arvata võib, et jään koju,” ütleb Sepp.
Coopi poe uksel seisab Kõmsil asuva Ranna rantšo perenanine Ande Baikov, ostukärus kaks kõhukat kilekotti, ta on esimest korda pärast eriolukorra kehtestamist nii-öelda rahva seas. Kottides on suur pudel kokakoolat, hapukoort, vorsti, jäätist. „Meie töömehel on sünnipäev,” ütleb Baikov. „Soola ja õli ostsin ka, need olid otsas, ja herneid. Mõtlesin suppi keeta. Kõike oli saada, isegi kempsupaberit. Miski ei olnud otsas. Ei tea, mis ostuhullus see mujal on.”
Baikovi mitmesajapealist koduloomaperet eriolukorras keegi patsutama-nunnutama ei pääse. Rantšo on suletud, isegi lähematele tuttavatele. Baikovil aga on plaan avada loomaaed virtuaalsena – hakata igal õhtul tegema videoülekandeid. „Kolin koos loomadega internetti,” naerab ta. „Istun igal õhtul laivis loomade keskel ja loen lastele muinasjutte. Muidu pole meil häda midagi. Kanad munevad, tuleb ainult kevadeni vastu pidada, siis panen rohelise maha.”
Virtsu Coopis on tõesti riiulid täis. Ainult tatart ei ole.
Ostjaid on vähe. Vanem naine laob mõtlikult korvi neli pakki kruupe. Teisel on kärus kaks kilo suhkrut, kotitäis kommi ja präänikud. Muidugi, miks ka mitte!
„Tatar osteti meil tõesti ära,” ütleb Virtsu Coopi poe juhataja Ragne Raud. Virtsu Coop on eriolukorras tund aega vähem lahti – kella seitsmeni. „Kolm-neli korda päevas käime kõik pinnad ja käepidemed üle,” ütleb Raud.
Kajaka pood Virtsu keskel troonib uhkes üksinduses. Isetekkelisel teadetetahvlil lipendab kuulutusi, tahvel on knopkasid täis tipitud. Keegi müüb mett, keegi jäneseliha ja keegi hobusesõnnikut. Kuulutuste kohal särab apelsinikollane Eesti Posti postisarv – Kajaka pudupoes asub ka Virtsu postipunkt. Ma ei jõua veel sisse astuda, kui poepidaja Sirje Tamme pistab pea ukse vahelt välja ja ütleb: „Ma tulin vaatama, et mis te siin kirjutate?!”
Astun sisse. Poes on kõike lauanõudest kingade, seebi-šampooni ja seemneteni. „Teil vist seda ohtu ei ole, et pood tühjaks ostetakse?” küsin. „WC-paber on küll ära ostetud. Täna müüsin viimase paki. Homme peaks uus tulema,” ütleb Tamme. Kõige suurem ost – 48 rulli korraga. Leti all ootab äraviimist kümmekond postipakki. „Eile tuli Eesti Posti käest meil, et tuleb pakid ära saata, Haapsallu, sest punkt läheb kinni,” ütleb Tamme. Esmaspäeval teatas Eesti Post tõepoolest, et suleb eriolukorras kõik postipunktid, mõne tunni pärast võttis aga korralduse tagasi. „Mina veel helistasin kõigile suure rutuga, et tulgu enne järele, kui ma minema saadan,” ütleb Tamme. Õnneks läks kiire mööda, Virtsu punkt nagu poodki on avatud.
Virtsu koolimaja ümbrus on vaikne ja tühi. Uks on kinni. Silt uksel teatab, et eriolukord. Lukus on ka lasteaia uks. Kinni või lahti, ei tea, aga sisse ei pääse.
Tagasiteel näen kruupe ostnud naist, kes rühib, jalgratas käekõrval, kodu poole.
Fotod Andres Hion
