Juhtkiri: tahaks lihtsalt olla

Pärast loodusemees Fred Jüssist rääkiva filmi „Olemise ilu” vaatamist tekkis tahtmine olla parem inimene. Ütles ju ka linateose operaator Joosep Matjus laupäeval Haapsalu kinopublikuga kohtudes, et see film on tõeline teraapia ja iga kord, kui ta seda uuesti vaatab, on jälle hea olla.

Ühelt poolt oli film teraapia hingele – lased end kaunitest looduskaadritest ja -helidest kaasa kanda ning samal ajal käiks nagu läbi puhastustule. Kuid see film pole vaid ilupiltide jada, vaid sisaldab väga vajalikke meeldetuletusi ja õpetussõnu. Ehkki Fred Jüssi räägib filmis vähe, on tema mõtted, mis filmitegijad välja on valinud, sügavad ja mõtlemapanevad.

Üks, mida „Olemise ilu” taas meelde tuletas, on vaikus. Mürarikkas maailmas askeldades harjub kõrv helitaustaga ära ning vaikuse tähtsus kipub ununema. Pimedas saalis istudes ja kinopilti vaadates hakkas sisimas isegi piinlik, et nii häbematult harva saab vaikuses oldud. Tegelikult pole ju vaikuski kunagi päris vaikus, sest ka tuulel, lainetel, jääl, lehtedel või lumel on oma hääl. Jüssi meenutab filmis seika, kuidas ta 1980. aastatel saatis ühe oma helisalvestise Inglismaale ja sealt tuli vastus, et ehk saadaks ta ka salvestise meie okasmetsa vaikusest.

Teine, mida Jüssi filmis meelde tuletas, on lihtsa olemise ilu ja vajadus. Tõttavas ja kiirustavas maailmas ei oska me enam lihtsalt olla – igaks vabaks hetkeks otsime endale tegevust. Kui midagi pole parajasti otseselt vaja ära teha, rullime telefonis Facebooki või uudisteportaale edasi-tagasi – hirmus, et äkki jääb midagi nägemata või kogemata. Ihaleme uusi avastusi ja kogemusi selle asemel, et visata end pikali, vaadata pilvi ja lihtsalt olla, sealjuures midagi tegemata või midagi mõtlemata. Lihtsalt olla, ilma igasuguste südametunnistuse piinadeta.