Koluveres sai eile 100aastaseks Elise-Susanne Taal, kelle sündimise päeval jäi Tartu rahu sõlmimiseni veel poolteist nädalat.
Vanaproua elab Koluveres tillukeses majas üksi. „Memmekesel tuli hea võimalus – esimest aastat käib tal abiks koduhooldaja, aitab puud ahju panna, käib poes. Meie käime põhiliselt nädalavahetusel,” ütles Harjumaal elav tütar Lylian.
Taalide sugu jätkub uhkelt, sest vanaproual on kaks last, viis lapselast ja juba kuus lapselapselast.
Eelmisel talvel elas memm oma vanema tütre juures Õismäel. „Aga sel aastal ütles, et kui talv külmaks ei lähe, ei taha kodust kuhugi minna,” lausus Lylian. Vanaproua Taal on Koluveres elanud 23 aastat.
Elise-Susanne sündis Koluverest mõni kilometer Märjamaa poole asuval Lauknal, lapsed sündisid Pärnus, sealt edasi viis elutee teda ligemale 30 aastaks Tallinna, siis Märjamaale, edasi Ristile ning lõpuks Koluverre.
Oma eakaaslastega võrreldes on Elise-Susanne Taalil hea haridus. „Kuus ja pool klassi. Neli aastat oli Lauknal, see kool põles maha, seejärel kaks aastat Maidlas, seitsmendas klassis käis Tallinnas, kunstikoolis,” loetles tütar Lylian. „Märtsipommitamise aegu põlesid dokumendid ära,” lausus vanaproua. Seejärel käis ta kaks aastat Penijõe kodumajanduskoolis.
Ameteid on elu jooksul olnud palju. Kõige kõrgem oli brigadiriamet aiandis Tallinnas. Ka Pärnu teatris on ta mitmeid töid teinud ning viimaseks palgatööks oli 70–80aastasena Risti haiglas sanitariamet.
Milline on saja-aastase tavaline päev? „Tõusen kella 8–10 paiku, siis keedan kohvi, söön ja jalutan. Väljas ma ei käi, aga toas jalutan 30 korda edasi-tagasi. Kui ei jaluta, siis tunnen, et jalad jäävad kangeks,” ütles vanaproua.
Memm armastab telerit vaadata. Tõsiseid saateid – uudiseid ikka. Noorte veidrustest ta ei pea. Käsitööd meeldib teha, mängib viit pilli: klaverit, akordioni, mandoliini, kitarri, kannelt. Tallinnas elades laulis Ilo naiskooris. „Velmet oli dirigent tollal,” meenutas memm.
Proua Taal on aktiivne kodanik. Huvitab poliitika, ta on Eesti eluga kursis. „Iga kord on valimas käinud. Mina olen aidanud, tulen arvutiga, valime ära,” ütles Lylian.
Pikaealisuse saladust vanamemm ei avaldanud. „Joob teed, suhkru asemel kasutab mett, iga päev sööb küüslauku. Lihtsad toidud,” pakkus tütar. „Saialille kasvatab-kuivatab ta ise, piparmünti samuti. Ka nõgesest keedab endale teed.”
Oma osa on ka geenidel. „Ema elas 92aastaseks, isa oli 80,” nentis vanaproua.
„Mul on pikk elulugu, olen sõjad läbi elanud,” lausus juubilar. Raskeimaks ajaks oligi sõjaaeg, sest Tallinnas elas ta üle 1944. aasta märtsipommitamise.
Hirmus oli ka küüditamine. „Isa andis oma varanduse kolhoosi, siis pääsesime küüditamisest,” meenutas vanaproua. „Aga hirm oli küll, sest suurem osa Laukna külast viidi ära. Kodus ei julgenud olla, magasime väljas heinarõugu all.”
President Kersti Kaljulaid saatis juubilarile õnnitluskaardi. „Täitsa hea. Võib olla küll,” iseloomustas vanaproua praegust presidenti. Ka Arnold Rüütlil polnud viga, kuid Toomas Hendrik Ilvesest memm eriti ei pidanud. „Välismaalane,” oli napp hinnang.
Eile olid juubilari õnnitlemas Lääne-Nigula volikogu esimees Neeme Suur, Kullamaa osavallakogu esimees Tenno Laanemets ja osavalla sotsiaaltöötaja Heidy Vaarask. Vanaprouale olid toeks tütar Lylian ja tütretütar Leanne.
Fotod: Urmas Lauri
