Anu Kikas: kelle õlul on Läänemaa?

Kelle õlul on Läänemaa?

Anu Kikas
SA Läänemaa juhataja

Kui ma kaks aastat tagasi Läänemaale asusin, oli maakonna piire juba muudetud ja tükk Pärnumaale antud.

Alles oli maakond ühe linna, ühe valla ja ühe saarega, elanikke mitme tuhande inimese jagu vähem. Nende tormiliste sündmuste eel ja järel ilmunud artiklid tiirlesid ikka küsimuse ümber, kes hakkab valitsema ja korraldama maakonda, kes kannab hoolt Läänemaa olemuse, identiteedi eest?

Lihtne on küsida „kes korraldab?” ja „kes hoiab?”, märkamata seda, kas ise panustatakse Läänemaa hoidmisesse. Riik pakub ju vaid raamid, sisu peavad ikkagi kohalikud neisse paigutama. Hiljuti vestlesin ühel koosviibimisel Eesti tippametnikuga, kes uhkusega ütles, et on läänlane ja hoiab sealkandis toimuval silma peal. Mis siis, et ta elab Tallinnas ja veedab töö tõttu palju aega välismaal. Aga inimene hoolib, tunneb huvi ja mõtleb kaasa – seda peaksime me kõik tegema.
Mul on hea meel näha, et läänlased ongi hoolivad. Seda tõestas viimati ka Haapsalu linna (sh Haapsalu piiskopilinnuse) kõrge rahvusvaheline tunnustus elukeskkonnana. Žürii tõi välja, et on näha, et linn panustab, et oleks elukeskkonnana väärt paik kõigile vanusegruppidele ning inimesed tahaksid piirkonda külastada ja tulla ka siia elama. Rääkimata sellest, mida igaüks näeb oma silmaga – üha enam ja enam tehakse Läänemaal hooneid korda ning juurde rajatakse ka toetavad teed.

2018. aastal otsustas riik, et kaotab maavalitsused, sisuliselt kadus sellega riigi käepikendus maakondades. Maakondadele anti nii vabad käed enda elu ja olu korraldada (loomulikult olid igal maakonnal ka reeglid). Mul on olnud au, et olen selles protsessis saanud osaleda. Oleme kahe aastaga üles ehitanud sihtasutuse Läänemaa, kuhu on koondunud endised asutused: maavalitsus, Läänemaa arenduskeskus, Läänemaa omavalitsuste liit ning MTÜ Läänemaa Turism. Sihtasutuse n-ö ülemus on kõik kolm Läänemaa omavalitsust.

Uue asutuse, sihtasutuse Läänemaa loomine pole olnud kerge. Tuli alustada nullist. Riik andis vabad käed, kuid seadis ka mõned reeglid. Pidasime oluliseks, et asutus peab kandma maakonna olemust, identiteeti. Seepärast on just selline nimi ning sümboliks fragment maakonna vapilt – mis veel saaks paremini maakonna olemust kanda. Oluline oli paika panna ülesanded, mida peab maakondlikult täitma, ja tegeleda jooksvate probleemidega. Viimaseid oli palju – inimeste jaoks oli esialgu muudatustejärgne olukord keeruline, sest ei teatud, kuhu maavalitsuse asemel pöörduda. Tuli leida ka meeskond, kes uue asutuse visiooni ellu hakkab viima. Rääkimata sellest, et kujundada tuli ka asutuse maine.

Praegu julgen väita, et sihtasutus Läänemaa on leidnud oma koha maakonna olemuse kandjana. Jah, sellega peab veel tööd tegema, sest ühe asutuse maine ei teki sõrmenipsust, aga oleme suutnud koordineerida ja ellu viia paljude valdkondade tööd ning olla võrdväärne partner kohalikele omavalitsustele. Tõsi, asutusel on ilmselt maakonna üks kõige nooremaid kollektiive, aga inimestel silm särab ning on olemas tahe tuua eri valdkondadesse värsket mõtlemist ja uusi kogemusi.

Kujutame ette, et ühe tee seisukord Läänemaal on muutunud selliseks, et autoga enam sõita ei kannata. Kuhu seda teed kasutavad elanikud esiti pöörduvad? Ikka kohaliku omavalitsuse poole, olenemata, kas tee kuulub riigile või siis kohalikule omavalitsusele. Inimese jaoks on esmane kontakt ikka linna- või vallavalitsus. Sellest tuleb lähtuda ka suuremas pildis. Meil pole vaja taastada maavalitsusi, mille kohustused kippusid tihti olema laialivalguvad. Sihtasutus Läänemaa maakondliku organisatsioonina kannabki Läänemaad ja selle identiteeti edasi, olles partner Läänemaa kõigile kolmele omavalitsusele. Kohaliku tee olukorra lahendab ikka linna- või vallavalitsus. Kui ta sellega hakkama ei saa või on taolisi teid üle maakonna palju, pöördutaksegi sihtasutuse poole, kes saab probleemiga laiemalt tegeleda. Ja just sellest oleme oma maakonnas lähtunud. Näiteks on uuel aastal plaan korrastada Läänemaa tublide inimeste tunnustamine, mida seni on korraldanud iga omavalitsus ise. Tahame, et maakonnas oleks üks üritus, kus kõik omavalitsused ja maakond saaksid tublisid inimesi austada. Nii on asi kõigile osapooltele märksa lihtsam ja arusaadavam.

Sihtasutus Läänemaa ei saa mitte kunagi olema organisatsioon, mille juhi tipphetked on kõned üritustel ja sellega ongi osa maakonna mainest kantud. Selle asemel tuleb tegeleda tööga, mille vilju, tõsi, iga päev ei näe, aga mille tulemused on pikaajalised ja muudavad läänlaste elu positiivses suunas. Viimane näide on Riisipere–Turba raudteeliini taastamine ning 2020. aasta riigieelarvest rahastatav Turba–Rohuküla raudteeliini projekteerimine. Rääkimata Läänemaa esindamisest rahvusvahelisel tasemel ning selle tulemusel saadud tunnustus maakonnakeskusele Haapsalule ning linnuse projektile – need on vaid vähesed näited, mille nimel on tehtud järjepidevat tööd.

Meil täitub kohe kaks aastat, mil oleme elanud arvestatava maalapi võrra väiksema maakonnana. Ometi ei tohiks läänlaseks olemine ja sellest hoolimine olla piiratud maakonna piiridega. Tundkem huvi, mis toimub meie ümber, ning andkem teada, kui miski elu ja olu häirib. Lääne maakond on eriline, sest omavalitsused tõesti hoolivad, mis neis toimub ning soovivad, et aina enam ja enam inimesi tuleks Läänemaale ja siia elama. Piltlikult öeldes – võtame Läänemaa kotka enda unistuste õlule ja lennutame seda kõrgelt. Tugi, mis toetab nende unistuste elluviimist, on tegelikult olemas.