Indrek Saar: Kas valitsuse patud nuheldakse laste kaela?

Valitsus tõmbas juba 19. detsembril 2019. aastale  joone alla. Peaminister Jüri Ratase sõnum oli talle omaselt loosunglik: „Eestil läheb hästi ning oleme tuleviku väljakutseteks valmis.” Uude aastasse vaadates panustab valitsus riigieelarve abil eelkõige valdkondadesse, mis vajavad olulist järeleaitamist, teatas Ratas ja võttis eraldi jutuks pensionitõusu. Üldsõnaliselt mainis ta ära ka teadus- ja arendustegevuse ning palgatõusud, nimetamata küll konkreetseid numbreid, mis saavad olema õige napid.

Valitsusjuhiga ei saa siin kuidagi nõus olla. Hoopis vastupidi. Eestil tuleb 2020. aastal elada eelarve järgi, millel puudub igasugune pikem plaan. Lisaks tulevikuvaate eiramisele valitsus kas ei taha või siis ei suuda lahenda ühiskonna suuremaid valukohti, sealhulgas vähendada vaesust, mida kohtab suhteliselt kõige rohkem väärikas eas ühiskonnaliikmete seas.

Eelarve ühed suuremad puudujäägid ongi seotud pensionite ja eakatele antud lubadustega.  Jüri Ratase teine valitsus teeb siin kahjuks ajalugu.  Tänane valitsus on esimene valitsus, mis maksustab keskmise vanaduspensioni –  maksu tuleb hakata maksma pensioni sellelt osalt, mis on üle 500 euro.  Kõik varasemad valitsused ja seda ka majanduslikult kõige keerulisematel aegadel on olnud pensionäride suhtes lugupidavamad – koos  iga-aastase pensionitõusuga on alati nihutatud ka maksuvabastuse piiri. Nii Keskerakond kui ka EKRE lubasid enne valimisi hoida keskmise pensioni tulumaksuvabana. Ja muidugi Keskerakonna valimislubadus number üks,  mille kohaselt pidi 2020. aastal peab keskmine pension kerkima saja euro võrra! Loetud kuud hiljem on tulemus kõigile teada – eakaid ootab 1. aprillil vaid 7-euro suurune erakorraline pensionitõus. Sama piinlik ja ebaõiglane on see, et valitsus ei tee mitte midagi põletava omastehoolduse probleemi leevendamiseks, rääkimata selle lahendamisest.

Samal ajal on tänased võimulolijad võtnud  ette  Eesti pensionisüsteemi lõhkumise, mõtlemata karvavõrdki homsele ja tulevastele põlvedele. Kui ekslikult “pensionireformi” nime kandev eelnõu peaks seaduseks saama, siis võtavad väga paljud teise sambasse kogutud raha välja ja enamik neist kulutab selle ka ära. Massiline pensionipõlve säästude tuulde lennutamine toob kaasa selle, et tulevased pensionid saavad olema väga väikesed, mis ei taga elementaarset toimetulekut.  Nii laotub edaspidi raske koorem meie laste ja lastelaste õlgadele, kellele jäävad ainult halvad valikud: kas järsud maksutõusud, pensioniea oluline kergitamine või Eesti avamine massilisele võõrtööjõule või siis kombinatsioon neist kolmest. Sotsiaaldemokraadid toetavad igati  pensionisüsteemi paidlikumaks ja tõhusamaks muutmist, kuid ei ole nõus uute põlvkondade heaolu ja Eesti konkurentsivõime ohustamisega.

Ja kus on EKRE poolt laia suuga lubatud uus regionaalpoliitika, mis maal elu käima lükkab ja töökohti loob? Tühjagi! On selge, et võitluses ääremaastumisega kiireid lahendusi ja mõõdetavaid tulemusi aasta-paariga ei saavuta, aga eelarve ei astu  maaelu edendamise suunas sammukesti edasi. Ei ühtegi värsket algatust, pigem saab rääkida tagasilöökidest. Võrreldes 2019. aastaga tabasid suuremad kärped  ja seda kümnete miljonite eurode ulatuses just mitmeid töös olevaid ja end tõestanud regionaalseid programme.

Tõsi, valitsus leidis viimasel hetkel põllumajanduse otsetoetuste maksmiseks juurde 5 miljonit lisaeurot, mis on pool sotsiaaldemokraatide muudatusettepanekust, aga fakt jääb faktiks – valitsuserakonnad on põllumehi alt vedanud – täitmata on kevadine lubadus maksta ka uuel aastal nn top-up’i täismahus ehk 15,3 miljoni euro eest. Sellest summast jäi lõpuks puudu tubli kolmandik. Põllumehed on tõsised tegijad, kes ei lase ennast narrida. Ju pidi neil meel väga mõru olema, kui nad traktoritele hääled sisse panid ja detsembri alul Toompeale protestima sõitsid.

Kui vaadata tagasi möödunud aastale, siis on kõige enam on põhjust rõõmustada Eesti noorte üle ja ühtlasi uskuda paremasse homsesse. PISA testide tulemused näitasid, et meie õpilased on Euroopa parimad, nad tõestasid, et meie õpetajad teevad  väga head tööd. Aga ka õpetajate palkade puhul ajas valitsus lati maha. Väike palgatõus küll tuleb, aga erinevalt eelmistest aastatest ei lähene me eesmärgile, et õpetaja miinimumpalk peab olema 120% Eesti keskmisest. Sellegi palgatõusu tagamiseks ajab riik käe omavalitsuste rahakotti. Et Eesti muutuks targemaks ja edukamaks tuleb just täna investeerida haridusse ja teadusesse. Paraku hülgas koalitsioon juba kevadel 2018. aasta lõpul sõlmitud teadusleppe, mille järgi pidi teadus-ja arendustegevuse rahastamine kerkima ühe protsendini SKTst ning millele kirjutasid alla kõik erakonnad peale EKRE. Teaduse alarahastamine tähendab tulevase Eesti majanduskasvu aeglustamist -üha kiiremini arenevas maailmas on just teadusareng ja nutikas majandus edukate riikide konkurentsivõime aluseks.

Ühe vähese asjana teeb eelarves rõõmu see, et 13 aasta järel tõusevad lõpuks puudega laste toetused – keskmise ja raske puudega lapse toetus kerkib jaanuaris kaks ning sügava puudega lapse toetus kolm korda. Kõik see toimub vaid tänu sellele, et riigikogu eelmine koosseis langetas toonase sotsiaalkomisjoni esimehe Helmen Küti eestvedamisel vastava otsuse. Kuna valitsuses see ettepanek Isamaa vastuseisu tõttu läbi ei läinud, tõi sotsiaalkomisjon toetusi suurendava eelnõui riigikogu suurde saali, kus see ka seadustati.

Kokkuvõtvalt – 2020. aasta riigieelarvest vaatavad meile vastu kaheksa kuud võimul olnud Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsiooni kroonilised hädad. Valitsus elab hetkes või parimal juhul kahe-kolme aasta rütmis ega hooli tulevikust ja uutest põlvkondadest. Strateegiliste, tulevikku suunatud otsuste asemel tegeletakse hoopis populismist kantud asjadega, millest loodetakse parteilist hetkekasu.