„Kaitsevägi, see on ju ajaraiskamine…”; „mul on aasta jooksul parematki teha… ”; „ma enne mängin hullu, kui lähen aega teenima…” – need on vaid üksikud ettekäänded kohustuslikust ajateenistusest kõrvale hiilimisel.
Otsustasin uurida, kas ajateenija elu on tõesti nii kohutav, ning proovisin selle ajateenija töövarjuna 24 tundi Ämari logistikapataljonis veetes omal nahal järele. Juba pikemat aega on kaitseministeeriumi ja kampaania „Naised vormi!” koostöös kõikidel 15–27aastastel naistel olnud võimalus töövarjuna kaitseväe eluga tutvust teha. Huvitav kogemus andis mitmeid mõtteid nii naiste väljavaadetest ajateenistuses kui ka kaitseväest üldiselt.
Kaitseväes on reeglid ja praktikad, mida peavad järgima kõik: alustades täpsest marsisammust ja lõpetades sõdurivormi korrektse kandmisega. Avastasin end isegi järgmisel päeval kontrollimas, kas mantlinööbid on ikka kinni; nüüdseks on saanud harjumuseks ruumi sisenedes müts peast võtta, kuigi see tsiviilelus kohustuslik pole.
Ma ei ütleks, et ühe päeva jooksul saavad inimese kombed kardinaalselt muutuda, kuid arvan, et end ümbritsevale olen rohkem tähelepanu hakanud pöörama küll. Julgen väita, et tsiviilellu naastes on ajateenistuse läbinud kodanikud palju distsiplineeritumad ja korrektsemad ning oskavad keskkonda, milles nad viibivad, palju paremini korras hoida.
Ajateenistuses välja kujunenud harjumused ja reeglipärasus on hea alus, millele hilisemas elus toetuda. Oskused olemaks korrektne ja viisakas inimene ei jookse kellelgi mööda külge maha.
Ajateenija töövarjuna sain tunda, mida tähendab näiteks öine ahjuvalve. See eeldab meeskonnatööd ja üksteise usaldamist. Meeskonnana peab töötama nii iga rühm, jagu kui ka pataljon, sest kõigi eesmärk on üks: omandada vajalikud oskused oma riigi kaitsmiseks. Oskus arvestada teistega ning samas anda endast maksimum tuleb kasuks ka väljaspool militaarmaailma.
Gümnaasiumis riigikaitsekursust valides mõtlesin, et tegelikult oleks riigikaitsealaseid baasteadmisi vaja jagada kõigile. Olen siiani arvamusel, et gümnaasiumis võiks riigikaitseõpetus olla kohustuslik. See ei tähenda, et kõik inimesed peaksid kindlasti kaitseväkke astuma. Leian, et igal kodanikul peaks olema riigi kaitsevõimest arusaam ja ülevaade – näiteks sellest, kuidas riigikaitse toimib, millest koosneb ning kuidas on piiride kaitse jagatud meie riigi ja liitlaste vahel. Arvestades, et meid on ainult 1,3 miljonit, peab meist igaüks suutma rünnaku korral oma võimete piires tegutseda. Elementaarsed teadmised riigikaitsest aitavad paremini hakkama saada nii kriisiolukordadega kui ka tekitavad inimestes tunde, et meil on kodumaa ees teatav kohustus. Praegust geopoliitilist olukorda arvesse võttes on see tulevikus väga vajalik.
On ülimalt tänuväärne, et selline töövarju projekt on loodud. Muidugi jõuab ühe päeva jooksul tutvuda ainult väikese osaga kaitseväelase elust, kuid kindlasti leidub naisi, kes selles projektis osalenutena hiljem ühel või teisel moel kaitseväega liituvad. Kindlasti peaksime rohkem mõtlema sellele, kuidas ajateenistust ja üldist riigikaitseharidust populariseerida. Me ju kõik tahame, et meie riik oleks iseseisev ka 50 või 100 aasta pärast. Igaüks meist saab anda riigikaitsesse oma panuse.
* Fraas pärineb Eesti kaitseväe marsilaulust, mida lauldakse rühmana marsisammul liikudes.
Igal riigil peab sõjavägi kindlasti olema ja kuulutakse mingisse sõjalisse blokki siis ka meil asuvad võõrsõdurid peaksid alluma meie väejuhatusele.Samuti iga riigiameti töötaja peaks läbima sõjaväeteenistuse ennem tööle asumist !
Mis puutub meie kaitsesse siis niikaua kui käivitub artikkel nr.5 on venelase kirsajäljed juba Sõrves jahtunud.Artikkel toimib ainult siis kui me kõik kampas läheme venemaale kallale ja ….
Esiteks, meid eestlasi pole 1,3 miljonit ja rünnaku tagasilöömise kohustus on seni olnud ainult alamklassi “õigus” riigipirikast prisket noosi saavad kümned tuhanded ametnikud on sellest “aust” loobunud…..Tundub, et nad on nüüd alustanud endast jäänud “tühemike” täitmist noorte ullikeste tütarlastega.
kaitsevägi on sõjavägi
sõjavägi on organisatsioon, mis õpetab inimesi tapma.
kas sind õpetati töövarjuna tapma?
kas sulle õpetati, kuidas inimesel kõri läbi lõigata või siis kuidas inimest drooniga õhku lasta?
kas see tekitas õhinat? erutust? tunnet, et oled tähtis? tunnet, et sinu päästikule vajutamine on tähtis, oluline?
õigustatud?
Kui Vabadussõjas oleks sõdurid iseendale ja teistele suutnud nii palju lolle küsimusi esitada, siis ei oleks Sul suure tõenäosusega võimalik siin targutada.
Vabadussõda? millest sa räägid? äsja sai eesti CCCPist vabaks… ei mäleta küll mingit sõda… laulmine oli küll… aga sõda? hmmm
Aga vaata et mõne raketipidamatusega hispaanlase lõhkepeaga vastu kuppu ei saa 😉
Vabadussõjad sõditi Eesti rahva ellujäämise nimel, täna oleme selle ideoloogia, (jäle marxism) mille vastu sõditi, osa, ehk siis, kui Vabadussõjas võideti rahvale eluõigus, siis 27 “iseseisvuse”aastaga on meie kaotused olnud suuremad kui Vabadussõjas. On kellelgi midagi vastu kobiseda?