Ka pisikeses Eestis võib kergelt tekkida tunne, nagu mõni kaasmaalane oleks justkui teiselt planeedilt. Võin kinnitada, et meievahelised erinevused on peaaegu olematud, kui võrrelda neid kahte Peruu meest, kellega oma reisi ajal kohtusin.
Esmalt võtame lonksu karastusjooki Inca Kolat, istume autosse (või tuk-tukki, sest usu või mitte, aga ka need kolmerattalised sõidavad siin mägedes kruusateedel) ja võtame suuna mägikülla, kus elab Sabino.
Vaate poolest on selle 40. eluaastates mehe kodu miljoneid väärt – Sabino koduhoovist näeb kaugele üle oru, siin-seal mõned väikesed naabrite majad, lambad ja taustaks mäetipud. Tema kodus aga ei suudaks ma tõenäoliselt kuigi kaua vastu pidada.
Sabino võtab meid külalislahkelt vastu, katab maja ette maha laua kohaliku kartuli ja juustuga ning asume vestlema. Need savist seinte ja heintest katustega kaks majakest, millel pole aknaid, ehitas ta ise, kui oli 15aastane. Valgus tuleb majja räästa alla jäetud telliskivilaiusest praost.
