Üks hilissügisene töö, mis mul vahel lausa esimese lumeni kipub venima, on noorte puude „võrgutamine”. Nagu kõlast juba kosta, seisnebki see noorte puukeste ümbritsemises aia või võrguga, et talvised metsikumate kommetega aiakülalised neid nahka ei keeraks.
Muidugi ei ole seda tarvis, kui juba krunt ise on ümbritsetud kõrgema aiaga, aga siin Lõuna-Eesti hajakülades ei ole tara just sage nähtus. Selle rajamine oleks siinkandis ebaotstarbekalt kulukas, sest taluõued on traditsiooniliselt väga suured, juba hoonetevaheline hoov on sagedasti 3000 m² ja rohkem, rääkimata nurgatagustest, sauna ümbrusest ja peenramaast. See on just see, mis paneb künkliku Lõuna-Eesti vanad talud nii loomulikult ja armsalt maastikku sulanduma: iga pere oma künka otsas, poole kilomeetri jagu maad naabrini. Aga eks tee sedaviisi aeda ümber.
Sellepärast on siin hädavajalik noori puittaimi kitsede ja jäneste eest kaitsta hoopis individuaalse lähenemise korras. Selleks ostetakse enamasti korralik rull odavamat aiavõrku, lõigatakse sellest parajad jupid, vormitakse need torudeks ja iga puuke saabki oma isikliku soomusrüü.
