Tänapäeva maailma kõige tihedamini asustatud linnaks peetakse isetekkelist Kowloon Cityt Hongkongis. New Yorgi Manhattani linnaosa oma 27 394 inimesega ühe ruutkilomeetri kohta ei ulatu küll Kowlooni rekordi lähedale, aga hoiab piirkonda jätkuvalt maailma kümne kõige tihedamini asustatu seas. Elamispinna hinna edetabelis hoiab Manhattan kõrget kolmandat positsiooni, keskmiselt tuleb kahetoalise korteri eest tasuda üüri 3500 dollarit kuus.
Arvude Eesti mõõtkavasse toomine tähendaks Tallinna asustuse tihendamist kümme korda ning kesklinna kahetoalise korteri üürihinna korrutamist seitsmega. New Yorgi äärealadel nagu Bronx on rendinumbrid väiksemad, meie pealinna kesksest piirkonnast „ainult” neli korda kallimad. Seejuures on oluline, et ligi kaks kolmandikku Manhattani elupindadest on üürikorterid, meile harjumuspäraselt väljaostetuid on vaid kolmandik.
Omaaegsete linnaplaneeringuotsustega on New Yorgi kortermajad tihedalt üksteise kõrvale pakitud, moodustades plokid. Justkui hoolikalt joonlauaga tõmmatud võrgustikus kulgevate tänavate ja avenüüde vahel on lihtne orienteeruda ja liigelda, aga majade (valdaval osal) elanikel puuduvad rohelised tagahoovid, keldrid ja rattahoiukohad. Roheluse nappust leevendavad siia-sinna tihedasse linnaruudustikku pillutud linnapargitükid. Peensusteni heakorrastatud aladel on mitmekülgne haljastus ja välimööbel, mänguväljakud lastele ja loomadele, viimastele muuhulgas isegi veekraanid… Et New Yorgi hoonetel puuduvad nn majandussissepääsud, aetakse argitoiminguid meile ebatraditsiooniliselt nähtavalt, isegi eksponeeritult. Majaelanikud, post, prügi – kõik liigub läbi majaesise peaukse. Omanäoline on ka see, et tavalises elamus pole pesumasinaid. Selleks vajaliku läbilaskevõimega veetorustik on ruumisäästu eesmärgil rajamata jäetud ning elulise vajaduse lahendavad münditasulisi masinaid täis pikitud pesumajad.
Nagu kirjeldatust võib järeldada, on äri- ja elupindade väljaüürimine selle linna üks tulusamaid sissetulekuallikaid. Kõrged hinnad on tinginud korterite hakkimise väikesteks ühikuteks, mille elanikehierarhias figureerivad üürnikud, allüürnikud, korteri- ja toakaaslased. Elamisi renditakse välja nädalalõppudeks ja pühadeks, koolivaheaegadeks ja suvekuudeks. Raha teenimiseks rakendatakse iga võimalust. Mina olen oma kaheksa New Yorgi aasta jooksul elanud kümnes korteris nii Manhattanil kui ka Brooklynis, seni kõige pikema peatusega kaks aastat. Koos eelneva nelja aastaga Viinis ning aastaga Los Angeleses teeb see kokku kolm kontinentide- ja kuusteist korteritevahelist kolimist. Nüüdisaegse nomaadina olen saanud kolimisspetsialistiks! Olen välja töötanud meetodid, mil viisil suurlinnas kõige kiiremini, valutumalt ning soodsamalt ühelt elupinnalt teise liikuda.
Kirjutamata reegel, mis New Yorgis kiirelt omandada tuleb, on nn broneerimissüsteem. Kes ei soovi eluruumi kinnisvaraagendi kaudu üürida ning talle vahendustasuna ühe kuu üürisummat loovutada, saab korteri rentida ka otse omanikult. Selleks tuleb kohe ja sularahas tasuda tavaliselt 1000dollarine sissemakse käest kätte. Kui piisavalt kiiresti ei tegutse, on valitud koht hetk hiljem kellegi järgmise päralt. Teine tarkus on see, et korterit ei tohi üürida ilma seda nägemata. Isegi kui kinnisvaraportaali reklaampildid veenavad parimas.
Ühel esimestest kordadest, kui endale New Yorgis üüripinda otsisin, sattusin pärast mitmekümne kuulutuse läbitöötamist magusale pakkumisele. Tegemist oli soodsa hinna ja modernselt sisustatud stuudiokorteriga Manhattani südames. No miks ei võiks selline unelmate pakkumine just mulle osaks saada, vaagisin tookord mõtet. Pärast paari e-kirja – oma maksejõulisuse, stabiilse töökoha ja Euroopa päritolu tõestamist – õnnestus saada hea kontakt korteri omanikuga. Väidetavalt oli ta oma moodsale korterile usaldusväärse ja korraliku üürniku leidmisel väga selekteeriv, aga osutusin väljavalituks! Lõpuks leppisime kokku tingimused ja sobiliku aja korteri külastamiseks. Samal ajal, kui uus stuudiokorter järjest tõelisemaks muutus, hakkasid otsa saama päevad, mil pidin eelmiselt üüripinnalt välja kolima.
Seni ladusalt kulgenud protsessi katkestas omaniku ootamatu telefonikõne. Lennanud muidu töö tõttu pidevalt New Yorgi ja Los Angelese vahet, pidi ta nüüd lapse haigestumise tõttu läänerannikule jääma. Oma vastutulelikkuses soovis ta teha siiski kõik, et tehing toimuks. Sõlmisime kokkuleppe, et mina kannan üüri sissemakse üle ja samal ajal lähetab tema korterivõtmed kiirkulleriga idarannikule. Pärast kaht ebaõnnestunud katset teha rahakanne internetis tormasin pangakontorisse, kus töötaja selle minu eest teostas. Pool tundi hiljem, pärast kohvinurgaarutelu äsjase korteritehingu üle tõdes mu töökaaslane, et olen petuskeemi langenud. Taipasin välkselgelt, kuidas „korteriomanik” mind manipulatiivsete võtetega vaikselt võrku oli püüdnud ning minult äsja 1400dollarise kande sai.
Suurest adrenaliinilainest laetult pooleldi jooksin, pooleldi lendasin tagasi panka. Leidsin koridorist üles tehingu teinud töötaja, kes selgitas, et just sel päeval oli ta – erinevalt oma tavapärasest rutiinist – varem lõunapausile läinud ja ülekannete kinnitamise edasi lükanud. See andis mulle võimaluse makse tühistada. Petturile aga mängisin ninanipsu vastu, saates talle kviitungi rahaülekandest. Esialgsed e-kirjadega vastu tulnud naerumärgid asendusid peatselt uute sõnumitega, mis väljendasid tema hämmingut, arusaamatust ja raevu raha haihtumise üle. Korterivõtmed, mis pidanuks Los Angelesest samal ajal mu rahaülekandega teele pandama, ei jõudnud minuni kunagi.
