Ühelegi riigiettevõttele ei tohiks üllatuseks olla, et Eesti on hajaasustusega riik. See tähendab paratamatult kompromisside ja nutikate lahenduste otsimist. Kuid mida tuleks teha riigiettevõttega, kus domineerib suhtumine, et teenust saaks osutada mugavamalt kui klienti pole?
Eesti Posti ehk Omniva viimaste aastate juhtimine põhjustab suure tõenäosusega meelehärmi nii postiteenuse tarbijatele kui ka meediaväljaannetele. Järjepidevalt loobitakse õhku ideid, neid eelnevalt läbi arutamata. Seda oleme näinud nii lehtede kojukande päevade vähendamises, postkontorite sulgemises kui ka nüüdses teates, et peagi ootab perioodika kojukannet järjekordne hinnatõus.
Selliste otsustega antakse tagasikäik Eesti regionaalpoliitikale, sest inimestele edastatakse järjepidevalt sõnumit, et ükski riiklikult oluline teenus ei ole maal kättesaadav. Mis maaelu säilitamisest me üldse räägime, kui üks riigile kuuluv ettevõte käitub järjepidevalt risti vastupidi? Kusjuures seda tehakse vaatamata asjaolule, et riik on eraldanud raha maakojukande tagamiseks.
Eriti veider on Eesti Posti ja meie suuremate meediaväljaannete suhe. Viimastel aastatel suletakse postkontoreid ja vähendatakse postkastide arvu. Peale selle on vähendatud kirjade kojukandepäevi kuuelt viiele. Maal ja väiksemates linnades on samal ajal teada-tuntud probleem, et lehed ei jõua inimeste postkastidesse hommikul, vaid päeva teises pooles. Seda sel juhul, kui veab. Minu enda viimaste kuude kogemus näitab, et laupäevane leht potsatab postkasti alles esmaspäeval. Selle aasta algul arutasime seda teemat koos Omniva juhtkonnaga riigikogu maaelukomisjonis. Kui komisjoni arutelul lubati, et lehed jõuavad postkastidesse hiljemalt kella 14, siis hetk hiljem telekaamerate ees see lubadus unustati.
Riigikogu liige Heiki Hepner tõi maikuus välja, et 2019. aasta kevadel jõudis tellitud perioodika Raplamaal kirjakastidesse teatud juhtudel ainult kaks-kolm korda nädalas. Kõik need kvaliteediprobleemid on vähendanud paberlehtede tellijate arvu. Nüüd pakub Eesti Post lahenduseks 11 protsendilist hinnatõusu. Ainuke probleem on see, et tegemist pole lahendusega, vaid sammuga, mis vähendab lehetellijate hulka veelgi.
Meie ühiskonna huvides on, et inimesed oleksid informeeritud ja riigis toimuvaga kursis. Ajalehtede kojukanne on selle lahutamatu osa. Iga ettevõtte ülesanne on teenida tulu, aga tavaliselt suudetakse seda teha parema ja kvaliteetsema teenusega, mitte vastupidi. Eesti Posti viimase aja tegutsemisest jääb mulje, et nende eesmärk on ajalehtede väljasuretamine. Selle tulemusena jäävad meil alles ainult maksumaksja raha eest väljaantavad kohalike omavalitsuste ajalehed, mis on tihti poliitiliselt kallutatud.
Kui kaua veel võetakse meediaettevõtetelt suuremat tasu senisest kehvema teenuse eest? Selline suhtumine ei rahulda maainimeste ja meediaettevõtete huvisid. Seni kuni paberlehe järele on nõudlust, tuleb tagada kvaliteetne teenus mõistliku hinnaga. Teisipäeval tegime riigikogu rahanduskomisjonis ettepaneku minister Kert Kingole (EKRE), et ta võtaks teema otsustavalt käsile ning leiaks lähemate nädalate jooksul pikaajalise lahenduse, mis arvestab kõikide osapoolte huvidega.
Aivar Kokk, riigikogu regionaalpoliitika toetusrühma esimees, Isamaa
Vaat kui tore, poliitikutel rahakotid paksud, aga kirjakandja peab natuke suurema kui miinimupalga eest ajalehe iga hinnaga postkasti toimetama. Millega inimesed peavad informeeritud olema, ajalehtedes ilmuva vanade uudistega? Ja ei vähendatud mitte postkastide arvu,mis kuulub inimesele vaid kirjakastide arvu.