Üleeile oli mul haruldane võimalus tutvustada Eestit diplomaatidele, kes olid Tallinna sõitnud Marokost, Tuneesiast, Jordaaniast, Palestiinast ja Alžeeriast.
Nii nagu need riigid on eksootilised eestlase jaoks, oleme meie väike, vähetuntud ja eksootiline maa nende jaoks. Ehk ainult Jordaanias teatakse Eestit pisut enam, sest Eesti Energia osalusel on sinna rajamisel suur põlevkivielektrijaam.
Seepärast valmistusin esinemiseks põhjalikult ega piirdunud lihtsalt kiirpilguga kaardile, et meelde tuletada, kus täpselt need riigid asuvad. Kaugete riikide kohta andmeid kogudes avastasin, et Eesti võrdlemine nendega räägib päris palju ja ilmekalt sellest, millised me ise oleme. Kui me tavaliselt võrdleme Eestit Läti või Soomega, siis võrdlus maadega, millega me haruharva kokku puutume, annab hoopis uue vaate.
Esiteks unustame sageli, et Eesti on elanike arvult oma 1,3 miljoniga päris tilluke riik. Meil pole mõtet võrrelda end Alžeeria (42), ega Marokoga (35 miljonit inimest), ent isegi riiklikult ebamäärases seisus olevas Palestiinas elab ametlikel andmetel 5 miljonit inimest. Rääkimata miljonitest palestiina pagulastest mujal maailmas.
Oma riigi pidamine on sõna otseses mõttes kallis, ent teistpidi on meil tänu Euroopa Liitu kuulumisele ka rahvusvahelistes küsimustes tunduvalt suurem kaal, kui meie rahvaarv seda muidu võimaldaks. See tõsiasi sai eriti selgeks just diplomaatidega suheldes.
Oma riiki hindavad inimesed paljuski selle järgi, kui edukas see majanduslikult on ning millist heaolu suudab riik oma inimestele pakkuda. Kui meie sisemajanduse kogutoodang ühe inimese kohta on statistika andmetel 35 700 dollarit, siis Alžeerias või Tuneesias vaid 13 000-16 000 dollarit inimese kohta. Rääkimata ülikeerulises olukorras olevast Palestiinast, kus see number on vaid 2900 dollarit inimese kohta.
Viletsa majandusarengu üks põhjus on väga paljudes riikides vohav korruptsioon, mis teeb mõned üksikud inimesed väga rikkaks, aga enamiku rahvast jätab vaesusesse virelema. Seepärast on Eesti diplomaadid oma esinemistes alati kasutanud ülemaailmset korruptsiooni tajumise indeksit, mille kohaselt oleme aususe poolest maailmas 18. kohal. See number mõjus üllatavalt diplomaatidele, kelle riik asub samas edetabelis 70. ja 100. koha vahel.
Ent kõiki asju ei saa võrrelda ainult mõistuse pinnalt. Nii on ka Ühinenud Rahvaste Organisatsioon viimasel kümnendil hakanud koostama ülemaailmset õnnelikkuse raportit. Selle raporti koostamisel küsitakse inimeste käest, kui õnnelikuna nad end tunnevad. Ehk siis on tegemist väga subjektiivse hinnanguga, mis ei sõltu keskmisest palgast või mõnest muust selgelt mõõdetavast statistilisest suurusest. Viimati pälvis selles edetabelis esikoha Soome, aga selles edetabelis on Eesti alles 63. kohal. Meist märksa vaesemad ja korrumpeerunumad Aafrika riigid ei jää üldse kaugele maha, sest Alžeeria on 84., Maroko 85. ning Jordaania 90. kohal. Seega on meie inimeste tegeliku elujärje ning selle emotsionaalse tajumise vahel suured käärid.
Mõtlesin pikalt, kuidas kaugeid külalisi kiretute statistiliste numbritega mitte alavääristada ning leida mõni selline näitaja, mis ka neil end hästi tunda laseb. Sobiva võimaluse selleks pakkus Rahvusvahelise Jalgpalliliidu (FIFA) edetabel, mis järjestab riikide rahvuskoondisi. Jalgpall on maailma kõige populaarsem spordiala ning miljardite tavaliste inimeste jaoks just jalgpall see, mis neid õnnelikuks või õnnetuks teeb.
Tuneesia diplomaat teadis kohe uhkelt, et tema riik on FIFA edetabelis 29. kohal ning alžeerlane häbenes seda, et tema rahvuskoondis on „alles” kolmekümne kaheksas. Eesti rahvustiim jääb selles loendis ühe koha võrra alla isegi Palestiinale, olles ülemaailmses reitingus 102. kohal.
Kui ma diplomaatidelt küsisin, mis neile Eestis enim silma on jäänud, siis kuulsin vastuseks kiidulaulu e-riigi arengu kohta. Ent diplomaatilise jutu taga arvasin mõistvat, et kõige rohkem avaldas neile muljet see, kuidas üks väike, pikka aega okupeeritud riik on suutnud edukalt jalule tõusta.
