Täna avab Lääne-Nigula vallas Kurevere külas taluuksed Digris Jõemaa.
“Alustame sellest, et ma olen sünnist saati maal elanud,” ütles Jõemaa. “Oli aegu kus ma mõtlesin, et on siis vaja maal elada? Koguaeg peab midagi tegema. Rohi siit- rohi sealt ja siis jälle otsast peale. Või siis korja õunu ja niida muru. Loomad tahavad talitamist ja nad ei saagi kunagi talitatud, iga päev on vaja süüa-juua anda, aga üsna ruttu taipasin,et JAH paremat kohta elamiseks ei ole olemas.
Maal on tõeline vabadus – käi riides, kuidas soovid, päevita, kus tahad, naabrid on kaugel ja eluks vajaliku saab paljuski ise kasvatada.
Maal elamine – see on vabadus. Siin on palju ruumi ja värske õhk. Väga mõnus on hommikul ärgata ja minna looduse keskele kohvi jooma, taustal laulavad linnud ja sa ei pea muretsema, et naabrid sind imelikult vaataksid, sest oled alles hommikumantlis. Kõige tähtsam osa hommikust on muidugi hommikusöök. Kujuta ette, sa lähed kasvuhoonesse ja võtad sealt värsket kurki ja tomatit. Järgmiseks korjad laudast mõne muna ja möödaminnes võtad peenralt paar suvikõrvitsat. Sellest piisab, et hommikul kõht tervislikult ja maitsvalt täis saada. Sa tead, et munad mida sööd või kasvõi suvikõrvits – need on tulnud puhtast keskkonnast. Sa oled ise näinud vaeva, et need oleks võtta ja see teeb nad kohe eriti nauditavaks. Aiamaal ja kasvuhoones saab kasvatada kõike, pista ainult mulda ja kanna hoolt.
Meie kasvatame kodus ise kartulit, juurvilju ja muid köögivilju, lisaks on meil palju erinevaid marjapõõsaid, õunapuid, ploomipuid, isegi viinamarjad ja mais on olemas. Peale selle leiab peenardelt kõiksugu maitsetaimi ja muud huvitavat. Kõiki neid saadusi, mille nimel oled terve sooja aja vaeva näinud, saab endale talveks tallele panna. On palju erinevaid viise neid säilitada – kuivata, soola, külmuta, pane purki, pudelisse või lihtsalt keldrisse. Vanemad tegelevad lisaks rikkaliku aia pidamisele ka lihaveiste kasvatamisega, loomad hooldavad looduslikke rohumaid, et need võssa ei kasvaks. Veiste eest hoolitsemine on meie kohustus, aga nemad toovad ka meile leiva lauale. Peale veiste elutsevad meie talus ka lambad, kitsed, kanad, haned, küülikud ja muidugi hiirtepüüdjad ja majavalvurid. Loomade pidamine ja aiatööde tegemine on väga hea nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele. Ühesõnaga – kodus saab kasvatada ükskõik mida või keda. Enda kasvatatud toitu ei anna millegagi võrrelda ja seda ei vahetaks ka millegi vastu. Nähtud vaev tasub ennast ära – oleme terved ja hoitud.
Maakohtades on tavaliselt vähe inimesi ja see tekitab mõnusa kogukonna tunde. Linnas ma kujutan ette, et sa isegi ei tea, milline su naaber välja näeb. Aga siin maal teavad kõik kõiki. See tekitab omamoodi turvatunde ja rahulolu.
Mina kui maainimene tahan, et minu lapsed saaksid maal üles kasvada. Siin saab kõige paremini selgeks, milline elu on ja kuidas asjad toimivad. Piim ei tule poest, vaid ikka lehma seest. Laps ei jää maal eluvõõraks ning siin areneb tema kujutlusvõime ja loogiline mõtlemine. Väga tähtis on omandada oskus hoida loodust meie ümber, sest see on ju tegelikult see, tänu millele me siin planeedil Maa üldse eksisteerime. Maakohtades on üldjuhul toredad koolid, kus on vähe õpilasi. Lastele tagab see selle, et iga laps saab piisavalt tähelepanu ega jää tahaplaanile.
Ma ise käisin väikses maakoolis Martnas ja tean väga täpselt, kui tore see oli. Järvamaa kutsehariduskeskuses õppisin ma põllumajandust. Esimene kord koos keskharidusega omandasin baasteasdmisi ja hiljem süvendatult loomakasvatust. Seoses sellega olen võtnud osa erinevatest erialaga seonduvatest võistlustest, need on läinud hästi .
Hetkel olen oma eluga väga rahul. Käin tööl Eestimaa Talupidajate Keskliidus ja kasvatan hobikorras lihakitsesid. Lisaks sellele olen kodutalus igal võimalikul viisil abiks, et kodukootud toit oleks ikka alati käepärast.”
Tekst: Maal elamise päev
ega peast maakas vist ei saakski linnas elamisega hakkama.