Tea-Mall Ungert: õpetajaamet ei ole meelakkumine

Esmaspäeval oma 80. sünnipäeva tähistav Tea-Mall Ungert on 43 aastat Haapsalus Kuuse tänava koolimajas eesti keelt ja kirjandust õpetanud.

Kuigi õpetaja elukutse pole olnud lihtne ühelgi ajal, pole tema sõnul ilmselt  ühtki teist ametit, mis veel aastakümneid hiljemgi hinge nii palju rõõmu toob.

Tea-Mall Ungert võttis ajakirjanikud vastu oma rõõmsalt rohelist värvi majas Väikse viigi ääres. Seda ümbritseb suur ja väärikas aed, mida on kujundanud mitu põlve.

„Ilmselt mõni arvab, et ma loen siin hommikust õhtuni raamatuid,“ muigas Ungert.
Eks seda juhtub ikka ka ja neid raamatuid, mida ta ikka ja jälle üle loeb, on omajagu. Aga kõige suurema tõenäosusega võtab ta riiulist mõne luuleraamatu. „Luule on minu jaoks väga tähtsal kohal, eriti 1960ndate-1970ndate eesti luule – kogu kassetipõlvkond, ja varasem ka. Mulle meeldib, kui autoril on sügavuse kõrval olemas ka hea huumorimeel,“ sedastas Ungert.

Pensionipõlve pidava emakeeleõpetaja päevadesse mahub aga tunduvalt rohkem kui raamatuid.

„Mulle meeldib väga ristsõnu lahendada. Muusikat kuulan. Aias on alati tegemist. Ja mul on kaks varjupaigast võetud kassi, kellega mul on piisavalt tegemist,“ seletas Ungert.

Kui need õnnetud loomakesed ühe maja keldrist leiti, olid nad täiesti metsikud. „Esimesel aastal mõtlesin, et neist ei saagi asja. Aga nüüd saavad nad varsti kolmeaastaseks, natuke mõistust on ka juurde tulnud ja nad on väga toredateks kasvanud,“ kiidab pedagoog. Üks neist on Betti. „Betti Alveri järgi,“ selgitas Ungert. Teine kiisu on lihtsalt Krata.

Lugupeetud õpetaja

Kuna Tea-Mall Ungerti mõlemad vanemad oli pedagoogid, siis üldiselt oli võimalus, et temast ei saaks õpetajat, kaduvväike. „Ma keskkooli ajal korraks mõtlesin minna Tartusse õppima – mind huvitas ornitoloogia. Siin on linde ju nii palju ja neid on lapsest peale vaadatud ja uuritud. Aga ei – kirjandus sai siiski võidu,“ meenutas Ungert.

Päris kindel teadmine, et ta tahab õpetajaks saada, tuli ühe juhuse läbi. Ungerti ema, hilisem koorijuht ja muusikaõpetaja Aasa Ellerhein töötas toona abikoolis, mis oli hilisema Haapsalu sanatoorse kooli eelkäija. Seal õppisid väga erinevad vanuses lapsed, kes poleks tavalises koolis hakkama saanud. Aegajalt andis ta seal keskkooliõpilasena ema asemel tunde. „Üks pikk poiss, juba ankur käe peale tätoveeritud, oli kord tunnis tahvli ees ja küsis korraga: „Õpetaja, kuidas kirjutada nõrk d?“.“

See oli hetk, kui Ungert sai aru, et ta tahab lastega töötada. „Ma mõistsin, et nad vajavad enda kõrvale kedagi, kes tahab neid aidata.“

1963. aastal sai temast pärast Tallinna pedagoogilise instituudi lõpetamist Haapsalu I keskkooli õpetaja. Kuuse tänava koolimajas õpetas ta eesti keelt ja kirjandust 43 aastat. Pärast paari esimest kooliellu sisse elamiseaastat ütles ta endale täie südamerahuga: „Jah, see on ainus töö, mida ma teha tahan.“

Ungert tunnistas, et suurim rahulolu oma tööga saabus siis, kui talle usaldati keskkooli ehk gümnaasiumiklassid. „See on see, kui saad inimestega arutleda, probleemidest rääkida,“ selgitas ta.

Kõigest ja päris vabalt muidugi kümnendist olenevalt rääkida ei saanud. Siinkirjutaja oli Tea-Mall Ungerti õpilane ehk kõige põnevamal ajal – aastatel 1984 – 1987, mil uued tuuled juba puhusid, kuid alles puhanguti. „See oli üldine vabamalt hingamise aeg. Eks ma rääkisin ka neid asju, mida programm sugugi ette ei näinud, ja puudutasin autoreid, keda poleks tohtinud mainidagi. Õpetaja töö on ikka selline, et räägid seda, mida peab, ja natuke rohkem ka,“ märkis Ungert.

Ta meenutas, et kord pärast üht järjekordset tundi, kus arutelu kirjanduse üle kompas punase ja sini-must-valge piire, pidasid kaks poissi vajalikuks teda hoiatada. „Nad ütlesid, et õpetaja, ärge meie klassis nii julgelt rääkige – meil on koputaja,“ meenutas Ungert. Aga midagi ei järgnenud.

Ungertit austati.Ilmselt meenutavad paljud needki tüdrukud, kelle jaoks eesti keel ja kirjandus lemmikainete hulka ei kuulund, teda hea sõnaga, sest Ungert oli üks neist õpetajatest, kes lubas oma tundides kududa. See tegevus oli 1980ndate lõpus sama popp ja noortepärane nagu näiteks pokemonide taga ajamine.

„Kui kuulamisest sel hetkel piisas, siis miks mitte. Kirjanduse tunnis oli see täiesti võimalik. Aga selle arvel ei saanud midagi tegematajääda,“ märkis Ungert. Õpetaja antud vabadus tähendas, et õpilasedvõtsid vabatahtlikult lisavastutuse.

Lapsed ema jälgedes

Elu ja asjad sättisid ennast nii, et Ungertil tuli anda tunde ka oma lastele, keda tal on kolm: vanuse järjekorras Reet, Priit ja Mall.

„Esimest korda oli natuke kõhe, kui ma Reedule tundi andmaläksin. Ei olnud hirmus midagi. Aga Mallel olin ma klassijuhataja ka. Ma olen ise ju sellest rollis olnud – õpetajate lapsena samas koolis käinud. Meie dünastia on ju ikka üsna suur,“ märkis Ungert.

Ta hakkas loetlema ja sai lisaks vanematele ning õele ja tema perele kokku veel terve rea tädisid ja onusid ning nende lapsi, kes kõik on kas kooliõpetajad või ülikoolide õppejõud, seda nii Eestis kui ka välismaal.

Ungerti enda tütar Mall Kahar on samuti õpetaja – emakeeleõpetaja Haapsalu põhikoolis. „Mall teadis väga hästi, et see õpetajaamet ei ole üks meelakkumine: sul ei ole kunagi aega, sa kontrollid poole ööni õpilaste koduseid töid ja parandad kirjandeid. Lisaks kõikvõimalikud muud kohustused, mis sellega kaasas käivad. Aga õpetajaks olemisega käivad kaasas ka sellised rõõmud, mida ei oskagi täpselt seletada ja sõnadesse panna,“ ütles Ungert.

„Kui keegi astub tänaval juurde ja ütleb: „Tere, õpetaja!“, on ikka hea tunne küll. Ikka väga hea tunne!“ tunnistas ta.

Üks õpetajatega seotud traditsioon on Ungerti hinnangul aga üsna vildakas – aasta õpetaja valimine. „Aasta õpetajat ei peaks valima. Õpetajatöö peab olema järjepidev. Ühe õpetaja töö väärtus ilmneb ehk alles aastakümnete pärast. On ka selliseid õpetajaid, kes pole ehk liiga head oma aine edasiandmises, aga nad annavad midagi muud. Midagi, mis aitab elus olla parem inimene või omada laia silmaringi. Aastaga ei tee siin midagi,“ leiab ta.

Ungert luges hiljuti kokku, et Haapsalu põhikoolis töötab praegu kaheksa õpetajat, kes on tema käe all eesti keelt ja kirjandust õppinud. „Ma leian, et seda on palju. Ja kui võtta kõik meie kooli vilistlased, on neid veel rohkem. See on väga tore!“

Kas ikka tasub minna õpetajaks õppima? „Kui see on teie siiras soov ja tahtmine, siis minge. Sellekspeab Inimeses olema soov maailma natukenegi parandada ja ei tohi teha endale illusioone, et ostate õpilased oma säravate silmade ja naeratusega ära. Ainult sellega ei kanna välja. Aga kui sa aastaid hiljem näed, kui toredad inimesed on sinu õpilastest saanud, kes suudavad maailmas suuri asju ära teha – see tunne on hindamatu!“