Anneli Aken: viisakuse segapuder ja kuulmiskahjustus

„Mis on kõige veidram asi, millega on raske või lausa võimatu harjuda?” küsisin Luksemburgi eesti naisansambli hooaja esimeses proovis. Mitu inimest vastas, et e-maili suhtlusega kaasas käiv liigviisakus. Kohustusliku sissejuhatuse, tänamise, pikkade põimlausetega kolmel eri moel sõnastatud sisu ning veel kord tänamise ja hüvastijätu lõksu olen minagi langenud. Kuidas siis teisiti, kui nii on kombeks?

Saksakeelses meilisuhtluses on vist isegi hästi läinud, sest üsna samade reeglite järgi võib pöörduda nii asutuse tippjuhi, lapse klassijuhataja kui ka uue naabri poole. Igas pikemas lõimes jõuab kord kätte hetk, kui tahaks hõigata: „Head inimesed, internetis saab ruum otsa, rääkigem nüüd asjast!” Aga siis tuleb meelde, et sõnadel „saksa” ja „sarkasm” ei ole midagi muud ühist peale kahe esimese tähe. (Enese)irooniliste naljadega tuleb olla sama ettevaatlik kui varateismeliste seas või vanavanaema juures. Kui ei tunne, püsi tõsine ja mängi kaasa, mask peas.

Millal formaalse ja turvalise „sõbralike tervitustega” asemel sobiks ja mis hetkest pigem peakski kirjutama „liebe Grüße” või piisab juba lühendist LG? Juhtub aga töökeskkond ja kommunikatsioon olema pigem prantsuskeelne, kisub veel keerulisemaks. Kas saaja on mees või naine? Vana või noor? Kõrge ülemus või osakonna noorim töötaja? Amicalement, cordialement või salutations? Kas peaks vastama samamoodi tuhande suudlusega, mida kirja saatja ju selles mõttes tõsiselt ei mõelnud?

Hiljuti oli mul asja kaljuronimise sisehalli, sest tütar avaldas soovi sünnipäeva endiste ja praeguste klassikaaslastega just seal tähistada. Võtsin ka peasüüdlase läbirääkimistele kaasa, et ta küsiks ise, kas laste pidudeks pakutav kaheksameetrine ronimissein 12aastastele mitte liiga titekas ei ole. Omanik oli ikka juba päris pika jutuga maha saanud, kui sain lõpuks aru, et ta räägib minuga, mitte tütrega. Asi ei olnud keeles, vaid ma nägin esimest korda elus sakslast, kes pöördus võõra inimese poole sina-vormis. Arvan, et sama jahmunud oleksin, kui võõras soomlane esimesel kohtumisel teietaks. Ei, ma ei tundnud end kuidagi solvatuna, lihtsalt oli ehmatavalt harjumatu.

On ikka veel kirjutamata reegel, et isegi vanad sõbrad kasutavad ametikeskkonnas vähemalt võõraste ees viisakusvormi „Sie”. Kaupluse teenindussaalis on ikka olnud kombeks hüüda „Herr Mustermann! Frau Musterfrau!”, kuigi n-ö kardina taga ollakse vanad sõbrad. Siiski märkan, et härratamine-prouatamine annab tasapisi teed vabamale suhtlemisele, meie tänava biopoes on vähemalt viimased viis aastat hüütud pigem ikka „Marianne!” ja „Paul!”. Igatahes on nii vana kooli viisakus kui ka koduselt vaba kõnepruuk mõlemad paremad kui õõnsahäälsed salvestatud teated „Bitte Kasse 2”, mis hakkavad üle poe mängima, kui kassiir vajutab pikka järjekorda nähes nuppu, et aeg on teine maksekoridor avada.

„Ma ei harju ära selle lärmiga,” tunnistas üks ansamblikaaslane. Kui on lasteüritus, siis võimendus on alati põhja keeratud ja kloun karjub sõna otseses mõttes kõrva. Teine täiendas: „Kui sattusin esimest korda Euroopa kooli Luxembourgis just sel hetkel, kui tund lõppes ja vahetund algas, oli mul tunne, et kõiki neid lapsi on kaks nädalat kinni hoitud ja nüüd öeldi, et teil on viis minutit: jookske, karjuge, võtke, mis võtta annab.” Lasteasutuste ühisruumideks on ka vanade koolide juures uued, väljakannatamatult halva võimlaakustikaga betoonkolakad. Kontsertidel esinemine tähendab piinlikult tihti seda, et pannakse CD mängima ning lapsed üritavad siis muusikaga kaasa või sellest üle lõuata. Laulmiseks seda nimetada ei saa.

Trieri ja lähiümbruse, sealhulgas Luksemburgi lapsed satuvad päris tihti kellegi sünnipäevale ülisuurde batuudikeskusesse Trampoline. Seal on kümneid lõbustusi ronimiseks ja hüppamiseks, kiiged ja karussellid ning pidude jaoks mitukümmend aedikut laudade ja toolidega. Lisame kujutluspilti mitusada last, kes vastavad kirjeldusele lõik eespool. Higist tilkuvad mudilased, kes lasevad kojumineku protestiks käiku kõik detsibellid. Taustamuusikat vist ei olnud või ei olnud lihtsalt kuulda?

Lõpetuseks iga-aastane vaatlustulemus. On septembri teine nädal ja piparkoogid on müügil! Aachener Printen ja teised Lebkuchen’id on võtnud koha sisse kampaaniatoodete riiulitel. Olingi juba mures, kuhu nad sel aastal nii kauaks jäävad. Hollandis elav tuttav tegi juba augustis piparkoogipuditainaga kooki – itsitasin omaette, et küll mina elan mina ikka mahajäänud kohas. Tühja sellest, et enne adventi on veel Oktoberfesti, kõrvitsate ja mardipäevalaternate aeg.