Kui Anneli 1985 Haapsalu rajooni ajalehte Töörahva Lipp tööle tuli, oli ta meist, siinolijaist väga teistmoodi. Ta olnuks justkui Läänest tulnud: oli lahke ja lõbus, aga samas ka väga isepäine ja iseteadev.
Ajal, mil kohalikud parteitegelased ettevaatlikult uut imelikku sõna „uutmine” pruukisid, oli Anneli juba teel vaba Eesti riigi poole. Anneli oli muutusteks valmis, teadis, mida teha ja kuidas. Mis veel tähtsam – ta mõjutas ka tema ümber koondunute mõttemaailma ja tulevast eluteed. Noorläänlastest, kes 1987. aasta ühel augusti täiskuuööl kõnniteedele eestiaegsed tänavanimed maalisid, on saanud oma elus edasi jõudnud Eesti riigi kodanikud. Kasvõi Haapsalu linna teenetemärgiga tunnustatud ajaloolane Kalev Jaago, kultuurikeskuse direktor Gülnar Murumägi jpt.
Anneli oli ajakirjaniku ja inimesena kirglik, jäägitu ja ustav. Ma ei kujuta teda ette intriigi punumas või kedagi reetmas. Kompromissid ja laveerimine ei olnud tema puhul võimalikud, kui kõne all oli tõde ja õiglus või vaba demokraatlik Eesti. Anneli kirjutas iga oma lugu nii, nagu oleks see tema viimane või sõltuks sellest maailma saatus. Ta kirjutas oma lugu kogu kehaga, nohises ja sahistas jalgadega, sõrmed andsid klaviatuurile niimoodi valu, et toanaabril hakkas valus. Tema kõrval oli häbi olla tuim ja laisk.
Lääne Elu 30. sünnipäeva lehes rääkis Anneli, et nad asutasid koos Andres Ammasega Lääne Elu selleks, et aidata kaasa Eesti vabariigi taastamisele, et oleks kanal, kus avaldada muinsuskaitse seltsi ja Kodanike Komiteede materjali. Praegu Lääne Elu esimesi numbreid lugedes võib õlgu kehitada: mida erilist seal ikka on. Ent tollal polnud mina ainuke, kes haaras Lääne Elust iga sõna. Kõik oli tohutult uus ja huvitav.
Mäletan seda külma halli 1996. aasta hommikut Lääne Elu toimetuses, kui Anneli teatas, et läheb ära Tallinna, Päevalehte. See oli nii ootamatu ja ilmvõimatu, et halvas töövõime mitmeks tunniks. Anneli, kellele Lääne Elu oli nii tähtis, ja äkki ära! Andres Ammas oli toimetuses nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja. Anneli oli kogu aeg käepärast. Teda jätkus kõike tegema: teemasid välja pakkuma, lugusid kirjutama, nõusid pesema, prügiämbrit välja viima, uue arvutiprogrammi kasutamist õpetama, oma kodus võõrustama, naerma ja nutma.
Tagantjärele tarkusena oli Lääne Elust lahkumine õige otsus. Lääne Elu oli jalgel, Eesti Vabariik toimis. Anneli rääkis tänavu veebruaris Haapsalu koguduse kuukirjale Johannese Sõnumid oma äraminekust nii: „Kui 1996 Lääne Elust Päevalehte läksin, oli tunne, et olen juba justkui mingi ajalooline isik. Nii palju oli juhtunud. Oled 35–36 ja sul on tunne, et oled juba midagi korda saatnud. Nii paljus osalenud, sinust on nii palju sõltunud. Näinud, et kui kõik teeme, tuleb tulemus. Mida siis veel teha? Saad areneda erialaselt, olla parem ajakirjanik.”
Annelist sai Tallinnas tõepoolest veel parem ajakirjanik. Mäletan, et ta oli vaid mõne kuu pealinnalehes töötanud, kui teda maaelukirjutiste eest autasustati. Pealinna ajalehed olid tollal (on praegugi) liiga linnakesksed, Anneli artiklid äratasid kohe tähelepanu. Tunnustusi tuli riburada teisigi, sh iga ajakirjaniku unistus, Bonnieri preemia.
Nii nagu Lääne Elus, oli Anneli ka Eesti Päevalehes ja Postimehes töötades nende poolel, kellele oli tehtud ülekohut. Anneli lood olid nii kirjutatud, et need, kelle käes oli võim ja voli, ei saanud probleemi ignoreerida, vaid pidid tegutsema, midagi paremaks muutma. Praeguses ajakirjanduses kohtab sellist kirge harva, ajakirjanikud on pigem olukorra erapooletud kirjeldajad lootuses, et ehk hakkab midagi juhtuma. Tihtipeale ei hakka.
Mõistan, miks Annelile tegi lausa füüsilist valu, kui öeldi, et „kas me sellist Eestit tahtsimegi?”. Kui oled Eestit nii tugevasti oma südames kandnud, siis läheb pahur sõna valusalt südamesse. Päevapoliitikas pettumine ei ole seesama mis Eesti riigis pettumine.
Piiskop Tiit Salumäe armastab öelda, et kellele on palju antud, sellelt palju nõutakse. Annelile anti palju ja temalt nõuti palju. Ta elas oma elu ausalt ja väärikalt. Viimse hingetõmbeni.
Võid nüüd rahus puhata, armas Anneli. Sinu töö on kandnud head vilja ja toonud paljudele õnnistust.
