0

Margus Välja: sütitav Anneli

Lääne Elu

info@le.ee

Anneli Ammas juuli algul Lääne Elu juubelipeol. Foto: Markus Sein
Anneli Ammas juuli algul Lääne Elu juubelipeol. Foto: Markus Sein

Läheneb 1984. aasta lõpp. Anneli tuleb pooljoostes pika hämara koridori teisest otsast, musta varrukateta mantli – sellise nimi on vist keep – laiade hõlmade lehvides: „Vaadake, mis mul on!” Oli kõigest ja kõigist tühjas Haapsalus kusagilt alpikannipoti hankinud ja suundus sellega uhkelt oma nurgapealsesse toimetusetuppa Haapsalu trükikoja kolmandal korrusel.

Seal oli talvel nii külm, et ainult jahedalembene alpikann võiski ennast hästi tunda. Akendest puhus tuppa lumehang. Muidugi polnud see meeldiv, ent Anneli siht oli selge: luua enda ümber natukegi mõnusam ja kodusem, hubasem õhkkond.

Sellest saab varsti 35 aastat, kui Anneli perekonnanimi oli Külaots ja ta saabus Haapsalu rajooni ajalehte Töörahva Lipp ülikooli lõpetamise eelsele praktikale, mis kestis mitu kuud. Selle aja lehetoimetuses oli veel vana ENSV kaardiväge, aga oli ka inimesi, kellega Annelil eluvaade ja huvid kokku kõlasid ja kellega vanusevahet peaaegu polnudki või oli see tühine. Sealtmaalt alates tuli meie ellu sõber Anneli.

Järgmisel, 1985. aastal lõpetas Anneli Tartu ülikooli ja saabus Haapsalu ajalehte oma esimesele ajakirjaniku ametipostile. Selle nimi oli „korrespondent” – niimoodi kutsuti sel ajal ajalehetoimetuses reporterit. Koos Anneliga tuli Tartust Haapsallu värsket mõtet, vaimu ja energiat. Ja lõputa kogus rahvusliku äratuse meelsust koos siira ja puhta elurõõmuga.

Niisuguse meelsuse viimatine võimas hooandja Tartus oli talle olnud ülikooli rahvakunstiansambel, kus ta tantsis. Ansambel oli omaette kogukond, osalt ka nõukogude ajal keelatud üliõpilasseltside aseaine, rahvuslikult meelestatud noorte üks keskusi. Olid omad tavad ja kombed, alates liikmeks vastuvõtmise rituaalist. Anneli rääkis meile lugupidavalt, kui tähtis oli neile ansambli endisel juhil, tantsumemm Helju Mikkelil tema Haldja talus külas ja suviti töödel abiks käimine.

1985. aastal polnud Haapsalus palju võimalusi, kus rahvuslikku energiat välja elada. Annelist sai ühe tugeva kohaliku rahvatantsurühma liige. Kuulsime temalt toimetuses professionaalseid selgitusi, kuidas tuleb rahvarõivaid õigesti kanda või mismoodi käivad seto karguse liigutused. Me polnud seda sõnagi kuulnud – „kargus” –, aga Anneli üleskasvamise aja kodukant oli ju Setomaa lähedal Põlvas ja tema teadis, mismoodi seto tantsud on. Näitas toimetuse koridoris ettegi, nii et tuiskas, kuidas üht õiget seto kargust karatakse.

Sellepärast polnudki eriti imeks panna, kui kord hakkas Anneli töökabinetist – sellestsamast talviti külmast alpikannitoast – kõva müdinat kostma. Teadsime, et tal on keegi väärikas rahvakunstimemm külas, kellest Anneli lugu hakkas kirjutama. Arusaadavalt jõudis nende jutujärg tantsuni ja ajakirjanik näitas, et valdab teemat! Nii nad seal kirjutuslaudade vahel kahekesi tantsusamme hoogsalt sättisid. Et kuidas on õigem pöiasirutus, kas nii, nagu Tallinna tantsujuhid nõuavad või nagu Tartus on õpetatud.

Aeg hakkas muutuma, rahvuslikku vaimu sai juba vaikselt ka mujal näidata kui rahvakunstiõhtul. Seda ei jätnud Anneli kasutamata, mis ja kus tahes see võimalus tekkis. 1988. aasta suvel pressisid toimetuse inimesed läbi ajalehe nime Töörahva Lipp ajaloo prügikasti saatmise ja asemele millegi normaalsema panemise, selleks oli Läänlane. Nimemuutusest olulisem oli sisu uuenemine. Anneli kirjutas kaasahaarava hooga uue ärkamisaja, muinsuskaitse, rahvuskultuuri edenemise teemadel.

Praegu vähem tähtsana tunduda võivad teemad tekitasid toona tuliseid vaidlusi, üks neist oli Haapsalu linna õigete tänavanimede tagasipaneku nõudmine. 30 aastat tagasi, võõra võimu all kandsid paljud neist hoopis muid nimetusi kui enne Vene okupatsiooni. See oli võitlus, mida Anneli lehes kajastas, kuid aitas selle ka ise võiduka lõpuni viia.

Iga väikegi samm edasi tundus suur võit rahvusliku ärkamise teel. See oli tolle aja Eesti ajakirjandusele tunnuslik, et ajakirjanikest said tihti ka ise ühiskonnategelased. Kuidagi märkamatult oli Anneli koos mõttekaaslastega loonud 1987. aastaks Haapsalus teoka omaalgatusliku noorteühingu Noor-Läänlane, mille liikmed maalisid linnatänavail kõnniteede asfaldile nende õiged nimed peale.

Oi, kuidas see sammuke partei- ja võimutegelasi ärritas! Anneli oli neile isepäine ja visa peavalutekitaja nii ajakirjaniku kui ka kodanikuaktivistina. Ja ammugi päris uue ajalehe Lääne Elu asutajana.

Anneli oli kord aastal 1985 või 1986 tööle kaasa võtnud Juhan Liivi luuletused ja näitas näpuga ridadele, et lugege, poisid, vaat kus ütles õigesti juba aastal 1905:

Ja nõnda on lugu ka Eestis
ja nõnda on elu kiik:
ükskord – kui terve mõte –
ükskord on Eesti riik!

See Liivi salm ei olnud ENSV ajal kuigi tuntud, võibolla oli keelatudki. Anneli sütitav silmavaade kinnitas, et selles ei saa mingit kahtlustki olla: ükskord on Eesti riik! Selle heaks Anneli elas.

Margus Välja

ajakirjanik

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz