Haridust on Eestis läbi aegade peetud konservatiivseks alaks, kus muudatuste läbiviimine ei käi ühe sõrmenipsuga, vaid mis keerab end uuele kursile nagu aeglane kaubalaev. Viimastel aastatel – võib vast öelda, et isegi viimasel paaril aastakümnel – on Eesti kooli otsustatud rohkem vabadust tuua ja koolidele rohkem otsustusõigust anda. Suurem vabadus annab peale kohustusliku õppekava koolidele üha suuremad võimalused, millele rohkem keskenduda, mida ja kuidas lastele õpetada. Ka Läänemaa koolid on muutumas järjest omanäolisemateks.
Koolid püüavad vahetunnis õpilasi telefonide tagant ära meelitada ja rohkem liikuma panna, tunde peetakse järjest rohkem väljaspool koolimaja, sh õues. Koolikorraldus on igati vabam ja õppimine lõbusam, lapsel peab olema lahe. 21. sajandi Eesti kooli suur paleus on õppimine kui mäng, mis ei tekita vähimatki stressi. Selle paleuse suunas liigutab meid pikkade sammudega ka haridusministeeriumi otsus kaotada põhikooli lõpueksamid, mis tekitavat lastes liigset stressi.
Ühest küljest poleks selles nagu midagi halba. On iseenesestmõistetav, et laps peab tahtma kooli minna ja koolis olla. Ta ei tohi tunda hirmu ega ängi. Ta peab tahtma õppida. Teine asi on see, kas õppimine ikka peaks olema mäng. Jah, mängides laps õpib, enne kooli ja isegi enne lasteaeda, mäng on loominguline ja arendav, mängides õpib laps ilma igasuguse vaevata nii, et ta ei saa ise arugi.
Kas aga kogu õppimine ikka saab olla mäng? Mäng on spontaanne tegevus – tahan, mängin, ei taha, ei mängi. Kas ei riku mängu koolitundi toomine seda printsiipi? Miski vaba ja loominguline muutub millekski, mis algab ja lõpeb kellahelinaga, millekski, mida meil oleks nagu kohustus mängida, kuigi mängu olemuses midagi sellist ei ole. Samas, kuna tegemist on ikkagi mänguga, ei õpeta see lastele kohuse- ja vastutustunnet, ei sunni end pingutama. Kõik need kolm on elus väga vajalikud oskused.
Lääne Elu toimetus soovib kõikidele õppuritele ja õpetajatele ilusat, aga ka pingutusterohket uut aastat!
