Kui Anneli Ammas 2017. aasta veebruaris presidendilt teenetemärgi pälvis, alustasin Eesti Päevalehte Annelist loo kirjutamist nii: „Väga raske on kirjutada oma sõbrast, aga et asi oleks aus, tuleb ju välja öelda: värske Valgetähe V klassi teenetemärgi kavaler Anneli Ammas on minu sõber. Ja mul on väga hea meel, et president teda tunnustas.”
Praegu tõden, et palju kordi raskem on kirjutada oma äsja lahkunud sõbrast, kelle kohta ei oska enam täpselt öeldagi, kui kaua me siis teineteist õigupoolest tundsime. Ilmselt tutvusime 1996. aastal, kui Anneli tuli tööle Eesti Päevalehte ja kus me töötasime koos 13 pikka aastat. Seejärel läksid meie teed tööalaselt lahku, aga soojad sõbrasuhted jäid alatiseks.
Õigupoolest oli meil lausa oma kindel sõpruskond, kellega regulaarselt kohtusime, häid sööke vaaritasime, veini jõime ja saunas käisime. Anneli, Tuuli Koch, Piret Tali, Kai Kalamees ja mina. Me nimetasime neid kohtumisi daamide kokkutulekuks ning neis kokkutulekutes oli alati kamaluga Eesti ja maailma asjade üle arutamist ja vaidlemist, kuid ka üksteise murede ja rõõmude ära kuulamist. Päriselt ära kuulamist.
Anneli sõna jäi nõu andes tihtilugu peale. Nii nagu ka vaidlustes meie riigi üle. Ta oli nii Eesti inimene, kui üldse olla saab. Selle sõna ja mõtte kõige paremas tähenduses. Ta ei sallinud, kui Eesti-armastust vaid loosungites ära kasutati ja tean, et üsna mitmel korral on ta mõnedele sellistele poliitikutele, kes Eesti-armastust vaid endile häälte püüdmiseks ära kasutada soovisid, ka teravaid märkusi teinud. Selline Anneli lihtsalt oli. Aus. Otsekohene. Printsipiaalne. Ja nii tohutult hea inimene.
Kui tulen tagasi sellesama 2017. aasta teenetemärkide artikli juurde, siis ütles Anneli seda, et enamik Eesti inimesi, kes teevad oma tööd südamega ja rohkem, kui neilt nõutakse, peaksid saama riikliku autasu. Erilist hoolivust näitas aga järgnev Anneli lause: „Minu sõprade ja tuttavate hulgas pole neid, kes seda teenetemärki saama ei peaks.”
Anneli on pälvinud kõrgeima ajakirjandusliku auhinna, mida Eestis välja antakse – Bonnieri preemia. Ma ei hakka siinkohal üles lugema Anneli ülejäänud saavutusi ajakirjanikuna, sest see pole lihtsalt võimalik – loetelu saaks väga pikk. Aga ma saan öelda, et ta andis kogu oma töise energia selleks, et Eestis elavatel inimestel oleks siin riigis parem elada.
Anneli jäi kogu eluks kirjutavaks ajakirjanikuks, sest talle meeldis ajaleht. Ta on öelnud, et kõik inimesed on omamoodi teenijad, aga ajakirjanik on rahva teener. Ning nentinud, et vahel kipuvad ajakirjanikud seda unustama.
Eluaegne ja südamega ajakirjanik Anneli seda ei unustanud. Mitte kunagi. Ei 1985. aastal, kui ta Tartu ülikooli ajakirjandusosakonna lõpetamise järel asus tööle Haapsallu kohalikku ajalehte Töörahva Lipp. Ega neli aastat hiljem, kui tema, ta abikaasa Andres Ammas ning nende mõttekaaslased asutasid Eesti esimese sõltumatu maakonnalehe Lääne Elu. Anneli on öelnud, et õppis just toona päris ajakirjandust tegema, sest sõltumatus ajalehes sai jagada objektiivset infot. Sellesama päris ajakirjandusega jätkas Anneli hiljem Eesti Päevalehes ja Postimehes. Tallinnasse kolinuna ei unustanud Anneli aga kunagi Haapsalut. Lääne Elust rääkimata. Õigupoolest oligi tema süda ikka Läänemaal.
Arutledes 2017. aastal ajakirjanduse ja ajakirjaniku rolli üle inimese turvaliselt tundmises (praeguses maailmas on infotulv niivõrd suur ja seetõttu peab olema keegi – ajakirjanik –, kes oskab selle kokku võtta), leppisime kokku, et korraldame koos kollokviumi: ajakirjaniku roll ühiskonnas ja meie elus. Kuigi me kohtusime tihedasti kuni tema surmani, jäi kollokvium meil koos korraldamata. Aga ehk teeme meie, tema sõbrad, selle ühel päeval ikkagi ära.
Puhka rahus, kallis Anneli.
Kärt Anvelt
Eesti Päevalehe ajakirjanik
