Teisipäeva hommikul lahkus pärast rasket haigust meie hulgast Lääne Elu üks asutajaid, ajakirjanik Anneli Ammas.
Anneli Ammast meenutab Tarmo Õuemaa, ajakirjanik ja kolleeg Eesti Päevalehest:
Tulin Lääne Elusse tööle 1998. aastal. Selleks ajaks oli Anneli juba Lääne Elust Päevalehte tööle läinud, nii et Haapsalus ei ole ma temaga päevagi koos töötanud. Küll aga puutusin ma temaga kokku, kui ise 2003. aastal Lääne Elust Päevalehte oli läinud. Töötasime aasta jagu koos Eesti uudiste osakonnas, vahepeal olin koguni tema ülemus.
Esimese sõnana tuleb Anneli puhul meelde kirglikkus. Ta oli oma töös kirglik. Ajakirjanikutöös kipub sageli tahes-tahtmata tekkima oskus asju distantsilt vaadata, tekib rutiin. Anneli puhul see nii ei olnud. Kui ta mingit lugu kirjutas, siis tegi ta seda täie pühendumuse ja kirega.
Tihtipeale oli just tema see, kes sai oma loo viimasel minutil enne trükkiminekut valmis, aga mitte sellepärast, et ta oleks olnud aeglane või laisk. Ta täiendas lugu viimase hetkeni, sest see ei olnud tema arvates valmis. Ta helistas veel mõnele allikale, viimistles. Ta oli väga põhjalik ja isepäine. Anneli Ammas oli väga hea ajakirjanik, temasuguseid peaks olema rohkem.
Inimesena oli ta hästi vahetu, soe ja sõbralik. Kui ta küsis, kuidas läheb, siis mõtles ta seda tõsiselt, mitte niisama vormi pärast. Teda huvitas päriselt, kuidas läheb. Ta oskas märgata ja aidata, oma vahetul ja lihtsal moel toeks olla. Mind on ta väga palju julgustanud.
Vaprus ja elujõud ei jätnud teda maha viimase hetkeni. Haigus tema vaimu ei murdnud.
