Aimar Ventsel
kolumnist
Kirgiisia on sattunud Eesti uudistesse, sest endine president Almazbek Atambajev arreteeriti muljetavaldava operatsiooni käigus. Eriväeosad jooksid endise presidendi residentsile kaks päeva tormi, enne kuihästi kindlustatud hoonesse sissesaadi. Atambajev on nüüd lõpuks kohtu all süüdistatuna suure summa omastamises 1990ndail aastail.
Endine nõukogude Kesk-Aasia satub Eesti uudistesse siis, kui seal juhtub midagi ootamatut. Näiteks kui selle aasta märtsis astus tagasi kauaaegne Kasahstani isevalitseja Nurlsutan Nazarbajev. Muidu jääb see kant meile kaugeks ja tundmatuks. Ma olen mõelnud, et kas see ikka peab nii olema.
Minu enda tutvus selle regiooniga algas 2012. aastamärtsis, kui ma viibisin Kasahstanis. Selle käigu raames sattusin ma ka pealinna Astanasse (mis nüüd Nur-Sultaniks ümber nimetati) ning sain käia ka tookord veel ehitamisjärgus olevas Eesti saatkonnas. Kasahstani Eesti saatkond avati ametlikultmais. Vahelduva eduga on seda saatkonda nüüd vähemalt korra suletud ja taasavatud. Mis kõik näitab seda, et Eesti Vabariigihuvi Kesk-Aasia suurima SKTga riigi vastu on tagasihoidlik (ametlikult on Kasahstani SKT sama suur kui regiooni ülejäänud neljal riigil pluss Afganistanil kokku).
Kui ma selle aasta juunis käisin Postimehe reporterina kajastamas Kasahstani erakorralisi presidendivalimisi, siis tegin intervjuusid ka kohalike politoloogidega, kellest peaaegu ükski ei osanud midagi kosta Eesti huvide kohta Kasahstanis.
Minul on isiklik professionaalne huvi Kesk-Aasia vastu, aga mida võiks selles regioonis teha meie riik? Sellele on väga raske vastata. Üks võimalus oleks majanduskoostöö. Praeguse seisuga on vähemalt kaks Eesti IT-firmat sõlminud Kasahstanis kümnete miljonite dollarite väärtuses lepinguid. Samas on Kasahstani majanduses jala maha saamine raske. Põhjus on seal valitsev endeemiline onupojapoliitika ja korruptsioon, aga ka suured kaubandusmahud. Kujundlikult öeldes – kuiEesti ettevõtted opereerivad tonnide või kümnete tonnidega, siis Kasahstanis ja Usbekistanis tuntakse huvi sadade või isegi tuhandete tonnide vastu.
Eesti võiks müüa Kasahstani tundmist. Võib tunduda imelik, aga Kesk-Aasias ja eriti Kasahstanis mäletatakse Eestit paremini kui Eestis Kesk-Aasiat. Üks põhjus on selles, et nõukogude aja nostalgia on sealkandis palju tugevam kui Eestis. See ei seisne ainult selles, et pargis üürgavatestkõlaritest kostavad nõukogudeaegsed lastelaulud või siis näidatakse kohalikest telekanalitest pidevalt vanu filme, vaid ka selles, et isegi nooremad põlvkonnad teavad palju rohkem endiste liiduvabariikide kohta, kui seda teavad Eesti noored. Vanemad inimesed pole veel ära unustanud, et kadunud Hardo Aasmäe oli nõukogude aja lõpul Nazarbajevi parem käsi.
Nii või teisiti, eestlast, kes räägib vene keelt,võetakse Kasahstanis vastuteisiti, kui inglise keelt rääkivaid lääneeurooplasi. Kusjuures suur osa kasahhe räägib vene keeltaktsendivabalt, mille üle nad ise on ääretult uhked.Tänu sellele on eestlasel Kasahstanis ka kergem suhteid luua.Barjääre võtab maha ka see, et teatud käitumis- ja toimimisviisid on meile mõlemale kaasa tulnudnõukogude ajast. Nii võibki juhtuda, et inimesed avanevad kergemini.
Eesti on liiga väike, et olla globaalne sillapea Kesk-Aasiasse, ent Eesti võik olla regionaalse oskusteabe hoidja,detailide tundja. Näiteks Kesk-Aasia klannipoliitikast kirjutavad Lääne eksperdid liiga must-valgelt. Klannipoliitika aga on see, mis ühendab majandust ja poliitikat. Kuidas Kesk-Aasia islam mõjutab inimeste käitumist? Et edukas olla, siis peab Kesk-Aasias hästi tundma ka igapäevase suhtlemise rituaale. Kes annab kellele esimesena kätt? Milliseid kingitusi tuua? Mida tähendab see, kui kutsutakse koju külla ja kuidas seal käituda? Millised regionaalsed vastuolud eksisteerivad Kesk-Aasia riikide sees ja miks seda on vaja teada?
Eestil on potentsiaali kujuneda selle valdkonna eksperdiks. Küsimus on selles, kas seda ka riiklikult vajalikuks peetakse.
