2

Erkki Bahovski: kas ja kuidas mõõta arvamusfestivali kasu?

Erkki Bahovski.
Erkki Bahovski.

Arvamusfestivali olen külastanud vaid kolm korda, sest mõnikord on kavas olnud midagi muud ja mõnikord on puhkuse aeg viinud kohta, kust Paidesse sõitmine on osutunud keeruliseks.

Peaaegu iga kord, kui arvamusfestival on läbi, hakatakse küsima, kas festivalil üldse on mõtet. Tihti kõlavad ka süüdistused, mille järgi koguneb Paide Vallimäele üksnes äravalitute klubi, et omavahel juttu ajada ja hääl rahva seast läheb taas kaduma.

Vahest tihedaimini esitatud küsimus on siiski see, et mis kasu on arvamusfestivalist. Selle küsimuse esitajad – tundub – elavad justkui mingis utilitaarses paralleeluniversumis, milles kõike võib mõõta üksnes kasulikkusega. Noil aegadel, mil EKRE suurelt osalt arvamusfestivali boikoteeris, kõlas seda küsimust väga palju ja seda oli näha ka sotsiaalmeedias. Kohati meenutas arvamusfestivali manamine mingisugust lootust korrata marssi Rooma (selle vahega, et siis Tallinnasse), mille Benito Mussolini võttis ette 1922. aastal koos mustsärklastega võimule tulemiseks – et aeg on Eestiski lõpetada jutud ja tarvis on haarata hangud ja tõrvikud ning marssida Toompeale.

Nüüd on EKRE valitsuses ja kohal ka arvamusfestivalil. Sestap pole sel aastal väga täheldada ka sotsiaalmeedias tavapärast hädaldamist arvamusfestivali mõttekuse ja selle üle, et rahva hääl seal kõlama ei jää. Ma olen olnud korra arvamusfestivali paneeli moderaator ja korra, sel aastal, saatejuht (salvestasime Paides Kuku raadio „Välismääraja” saate). Pärast salvestust ja  paneeli said kõik võimaluse küsimusi esitada – mulle ei antud kuskilt ette mingeid käsulaudu, keda tohiks küsima lubada jne. Arvamusfestival on tasuta, sinna võivad kõik sisse jalutada – jääb ikka suhteliselt arusaamatuks, kuidas on võimalik rahvast sealt eemale tõrjuda. Või kui rahva arvamus samastatakse Delfi anonüümse, enamasti räuskava kommentaariumiga, siis pole tõesti midagi vaielda – arvamusfestivalil on arvajad oma näo ja nimega.

Kuid küsimusi arvamusfestivali kohta muidugi võib ja peabki esitama. Kui lähtuda edasi utilitaarsest printsiibist (st mis kasu on festivalist), siis peab ju ikkagi nentima, et kõiki eesmärke pole arvamusfestival täitnud. Plaan, nagu tooks arvamusfestival endaga kaasa kultuurse vestluse, pole ju täitunud. Jah, kohapeal pole olnud sõimlemist (või vähemalt pole mina seda näinud ega kuulnud), kuid tervikuna, arvestades, et arvamusfestival on aset leidnud seitse korda, ei ole ju ühiskonna vestluskultuur sugugi paranenud. Seda 2013. aastast, mil arvamusfestival oli esimest korda. Näost näkku on viisakat dialoogi pidada täiesti võimalik,  ent siis minnakse tagasi Facebooki ja Twitterisse, avatakse online-meedia ja kõik algab täistuuridel uuesti. Kui arvamusfestival, kus osaleksid poliitikud, kestaks aastaringselt, siis oleks võibolla tõesti paranemist loota.

Tavakülastaja jaoks on arvamusfestival hõlmamatu. Näiteks peeti selle aasta arvamusfestivali teisel päeval 80 arutelu. Kui suudate päevas ära kuulata ühegi raadio jutusaate, on tegelikult hästi. Kuid 80? Olgu peale – paljud neist toimusid samaaegselt, ent kui ma ennast ette kujutan, siis üle kolme arutelu vast vastu ei peaks. Üle selle hulga hakkab jutt juba kõrvust mööda jooksma ning mõte rändab oma radu pidi. Eriti siis, kui on palav – Vallimäe vallide vahel on kuum kui katlas ja roidumine tuleb kiirelt. Sestap peaks arvamusfestivalile minema ikka kindla plaaniga. Niisama jõlkumine ei anna midagi.

Arvamusfestival on kahtlemata kasulik Paidele, mis meelitab linna paariks päevaks tuhandeid inimesi, majutusasutused on täis ja ju jäetakse linna maha ka tavalisest rohkem raha. Pealegi  on arvamusfestival muutunud Paide brändiks, naabri Türi lillelaadaga ei julge seda veel võrrelda, aga algus on tehtud.

Kui aga jätta utilitaarne printsiip kõrvale, siis mis halba saab olla selles, et paariks päevaks tulevad inimesed kokku juttu ajama? Kontsentreeritud mõttevahetusele lisaks on mõnikord lihtsalt tore näha mõnda vana tuttavat, keda pole aastaid näinud, kuid kes on otsustanud arvamusfestivali külastada. Minuga on nii juhtunud päris mitu korda.

Kuidas edasi? On kõlanud mõte, nagu võiks Arvamusfestival olla senise kahe päeva asemel kolm päeva. Võibolla saaks sellega tõesti festivali hõlmamatust hajutada, ent pigem olen ma selle plaani osas pessimistlik, sest suure tõenäosusega lähevad need kolm päeva arutelusid samamoodi täis nagu varasemad kaks. Pigem tasub mõelda sisule ja teemadele.

 

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Nimi (vabatahtlik)
Nimi (vabatahtlik)
Kui vaadata maailma probleemidele tõeliselt näkku, siis inimkonna(kui laialdaselt levinud liigi) vähegi kestvama jätkumise lugu saab olla siiski vaid mingi rohelisem eluviis. Kõik need kes praegu selle nime all on esinenud on selle rohkem või vähem rohepesuks pööranud. Seega teinud üritusele rohkem kahju kui kasu. Kuidas siis alustada? Tegelikult on olemas lihtne võimalus hinnata asju ökoloogilise jalajälje printsiibil. Kõik mis seda suurendab ei tule kasuks. Inimesed sõidavad massiliselt kokku arvama – kuidas see saaks mõistlik olla, ülepea igasugused üritused kuhu kummide vilinal üle maa kokku kihutatakse – absurd. Mott, olemegi ummikus, ei taha tarbijalikust eluviisist loobuda, teeme igasuguseid vigureid, et… Loe rohkem »
uskmatu-toomas
uskmatu-toomas

Muidugi on kasu sest kinnistatakse ju seda mis nii kui nii kõigile teada ! Peale selle saavad lihtsurelikud näha meie kõrgeid päid ligidalt !

wpDiscuz