Kui püstolkuulipildujaga relvastatud Wehrmachti mundris mehe bareljeef omal ajal Lihula kalmistul avati, kutsus tolleaegne Lihula vallavanem Tiit Madisson ka minu avamisele esinema. Kõne ma seal küll pidasin, kuid ilmselt mitte päris sellise, mida vallavanem oli oodanud. Ma ütlesin, et enne taolise mälestusmärgi püstitamist oleks tulnud ära teha ulatuslik selgitustöö. Lausa rahvusvahelises mõttes. Tulnuks korraldada konverents, üllitada selgitavad trükised.
Mida ma sellega mõtlesin? Aga seda, et mitmetel Euroopa rahvastel on Saksa mundris mehega meist hoopis erinev kogemus. Meie kogesime nii Nõukogude kui ka Saksa okupatsiooni, mõned teised vaid Saksa oma. Teised rahvad said võidelda oma maa sõjameeste mundrites, meie vaid võõrastes. Nemad sõdisid vabatahtlikena oma maa eest, Eesti mehed polnud enamikus vabatahtlikud, vaid mobiliseeritud, ühed Punaarmeesse, teised Saksa sõjaväkke.
Ega minu ega teistegi esinejate kõnede sisu seal kuju avamisel eriti tähele pandud, kõik kokkutulnud olid toimuvast endast lihtsalt nii suures eufoorias. Madisson siiski mainis, et temal pole sellise selgitustöö jaoks küll aega ega võimalusi.
Samasuguses mundris ja samasuguse relvaga käisid eesti mehed Kloogal,Kalevi Liival ja Valgevenes ringi ikka Eestit kaitstes ja meie asja ajades ! Mida siin muule maailmale selgitada on ? Algul ajasime sakslaste asja ja pärast sai aetud vene asjaja hästi hoolega ettekantud naabrimehe ja pagan teab kelle peale veel !
Hea lugu
Kuigi mõlemad ideoloogiad olid ja on kuritegelikud, siis N. Liidus siiiski ka laagrites juutide ja mustlaste hävitamiseks ahje polnud. Ega muud erinevust polnud,aga see ikka pisut oli ja see ongi põhjus,miks tsiviliseeritud Euroopa ss-mundris ausammast kunagi heaks ei kiida, tsiviliseerimata Euroopast võib aga seda uskuda küll.
vaja vabandada