0

Koonga metsas elavad troopilised liblikad

Kaie Ilves

Kaie Ilves

kaie@le.ee

Kärt Lutsar
Veel paar aastat tagasi ei teadnud Jaani talu perenaine Kärt Lutsar Liblikatest suurt midagi. Foto Urmas Lauri

Kaks aastat tagasi Pärnumaale endisesse Koonga valda talukoha ostnud ema ja tütar avasid seal liblikamaja.

Aprilli viimasel teisipäeval on pilviselt jahe ilm, Jaani talu liblikamajas aga säravad lambid ja sisseastujale lööb vastu niiske troopiline leitsak – 27–28 kraadi. „Alla selle on jahe. Liblikad jäävad uimaseks, lähevad lehe alla peitu,” ütleb liblikamaja noorperenaine Kärt Lutsar.

Kes tõelist liblikapidu tahab näha, peab tulema päikselisel päeval, sest – lamp on lamp, loodusliku valguse vastu see ei saa.

Kui päike on väljas, löövad liblikad tantsu ka jaanuaris-veebruaris, kui pole, ei löö juulis ka. Sel aprillipäeval tulebki päike õnneks pilve tagant välja ja liblikad lehe alt ka.

Maale talu pidama

Kärt peab liblikamaja koos ema Antitea Lutsariga. Vaatame ringi. Aknalaual seisavad reas punased pudelikorgid nagu väikesed künad. Iga korgi ees kükitab suur värvikirev liblikas, jalad või lont vees. Joovad? Ei sugugi! Korkides on liblikate toit – meevesi. Jalgupidi ollakse sees mitte kombetusest või kogemata, vaid ikka asja pärast. Liblikad nimelt tunnevad maitset jalgadega. Pistavad koivad sisse ja kui roog maitseb, siis torkavad londi järele. Tagapool on väike ümmargune lauake, kus taldrikutel ilutsevad lahti lõigatud apelsinid ja ananassid. Jällegi liblikatoit.

Kärt ja Antitea avasid liblikamaja mullu juulis. Avapäeval käis seal troopilisi iludusi uudistamas üle 400 inimese, kui lapsed maha arvata. „Neid me ei lugenud,” ütleb Kärt. Aasta jooksul on peale eestlaste liblikamaja üles leidnud ka välismaalased, tuldud on Soomest ja Lätist, Hispaaniast, Brasiiliast ja Egiptusest.

Jaani talu liblikamaja ei ole Eestis ainuke, liblikatuba on ka Tallinnas ühes kaubanduskeskuses, Lutsarite oma oli siiski esimene, kuigi paar aastat tagasi ei olnud tartlastest emal-tütrel õrna aimugi, et nad midagi sellist võiksid ette võtta. Pärnumaale sattumine oli juhus. Kui Tartu ümbruses sobivat talukohta ei leitud, laiendati otsingut ja sattuski Koonga kant ette. „Kolisime linnast ära, sest hing ihkas maale, kuigi me pole põllumehed ega midagi,” tunnistab Antitea.

Kuidas siis juhtus, et eluaeg õmblejana töötanud ja Tartus Karlovas suure aiaga majas elanud Antitea hakkas Koonga metsas koos tütrega liblikaid kasvatama? „Seda on keeruline seletada,” ütleb Kärt.

Mõne aasta eest elas ja töötas ta seitse kuud Inglismaal. Londoni loomaaias nägi ta liblikamaja. Antitea mäletab, kuidas tütar kord moka otsast poetas, et teeks endale ka sellise. Väiksema. „Mina olin kolinud, istusin ja mõtlesin, mida siin metsas tegema hakata,” ütleb Antitea. Ja tulidki liblikad.

Esialgu katsetas Inglismaalt naasnud Kärt liblikakasvatust oma toas, praeguseks on nende päralt troopilisi taimi täis hiigelhoone. Taimede eest kannab hoolt ema, liblikate eest tütar.

Liblikakasvatus iseenesest tundub siiski mõnevõrra lihtsam ja puhtam ettevõtmine kui muu maamajandus – pole vaja heina teha ega sõnnikut lükata, künda ega külvata. Piisab õitest, kust liblikad nektarit joovad. Kui õisi pole – ja talviseid õisi, näiteks kallasid, nad eriti ei tahagi –, siis ajabki asja ära meevesi või (puuviljatoidulistele) apelsinid-ananassid.

Meie külaskäigupäeval on kasvuhoones ringi lendamas tosin liiki eksootilisi liblikaid. Kõiki me ei näe, aga need, keda näeme, on vaatamist väärt – laperdavad õhus nagu pisemat sorti nahkhiired, laskuvad kalliskividena kleidile ja pähe, ööliblikad puhkavad lae all piirde peal nagu lapikud karvased laiali laotatud tiiadega öökullid.

Kuidas liblikakasvatus üldse käib? Kõigepealt tellib Kärt Inglismaalt liblikafarmist nukud. Tellimused saabuvad iga nädal või üle nädala, sest liblika eluiga pole pikk – see kestab paarist nädalast paari kuuni. „Ühepäevikuid meil ei ole,” hoiatab Antitea. „Paljud küsivad, aga meil ei ole ja ma ei tea, kas neid ongi olemas.”

Nukk maksab paarist eurost paarikümne või rohkemani. Haruldasi või ohustatud liike Lutsaritel ei ole, sest see läheks väga kalliks. Korraga on mõistlik tellida kümmekond või rohkem nukku, sest kõikidest liblikaid ei tule. Nukud toob kohale kiirkuller, sest üle 24 tunni nukud teel olla ei saa – need hukkuvad.

„Näete, tulevad sellistes,” ütleb Kärt ja osutab riiulis seisvate valgete penoplastist karpide poole. Karbid on vooderdatud vatiga, et nukkudel oleks hea, pehme reisida. Kodus paneb Kärt nukud kasvuhoonesse kastidesse – inkubaatoritesse. Ühe sellise Kärt meile liblikamajas esimese asjana avabki.

Õunapuulehe alla

Karvane ööliblikas – tundlad nagu suled, koivad bordoopunased ja tiibade siruulatus kümmekond sentimeetrit – on just nukust väljunud ja kuivatab oma veel natuke kortsus tiibu. See on Attacus atlas, üks Antitea lemmikuid. Vastsündinu pole sugugi kõige suurem isend. Atlase tiibade siruulatus võib olla kuni 30 sentimeetrit. Tiibade sirguajamine ja kuivatamine võtab tunni-poolteist ja sel ajal ei tohi liblikat häirida.

Teises kastis on koorunud öökull – Caligo memnon, üks suuremaid Lõuna-Ameerika päevaliblikaid.

Igal hommikul kast avada ja sealt verivärsked liblikad välja lasta on Kärdi päeva kõige ilusam osa. Liblikad ongi kõige kaunimad pärast nukust väljumist. Hiljem värvid tuhmuvad ja tiivad hakkavad räbalduma. Omaette vaatamisväärsus on ka sõrmepikkused erkrohelised nukud.

Kärdi üks lemmikuid on Morpho peleides, suur erksinine liblikas, keda meil samuti õnnestub näha – Morpho on juba vana, sillerdav, aga mõnevõrra räbaldunud. Morphod on ka külastajate ühed lemmikuid, kellega tahetakse end pildistada. Liblikad laskuvad inimese peale meeleldi, liigiti eelistavad mõned siniseid, mõned aga punaseid toone.

Kärdil on õnnestunud liblikaid ka ise paljundada. Kolmandas inkubaatoris nukust väljunu ongi Kärdi „oma tibu” Hyalophora cecropia – sündinud liblikatuppa õunapuulehe alla munetud munast (liblikas muneb taimele, mille lehti tema röövikud söövad), elanud rööviku ja nukuna, sirutab paraja nahkhiire mõõtu sametine ööiludus nüüd tiibu. Tüdruk. „Liblikamaailmas on emased ilusamad ja suuremad kui isased,” ütleb Kärt.

Mullu (Eesti 100. sünnipäeva suvel) paljunes liblikamajas jõudsasti justnagu võõramaa looduse kingitusena sinimustvalge Hypolimnas bolina – kõik nõgesed söödi ära ja kõik kohad olid sinimustvalgeid liblikaid täis. „Tuhanded munad, ja siis – teed kasvuhoone ukse lahti, röövikud tulevad ukse peal vastu,” meenutab Kärt.

Liblikamajas tiiru teinud, kükitab Kärt lopsaka nõgesepuhma juurde ja hakkab tähelepanelikult lehti uurima. „Ohoo!” hüüatab ta. Bolina on munenud. On lootust, et ka tänavu tuleb sinimustvalge suvi.

Fotod Urmas Lauri

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz