Regionaalarengust ja vajadusest Eesti äärealasid toetada räägitakse Eestis palju – seda teevad nii poliitikud, omavalitsustegelased kui ka inimesed, kes elavad suurlinnadest kaugemal. Kõik tunduvad olevat ühte meelt: piirkondi, mis rahvast tühjaks kipuvad jääma, peab valitsus kuidagi toetama, et ka seal oleks võimalik elada.
Kuigi kõik saaksid teema olulisusest justkui aru, räägitaks nagu eri keeli, sest igaüks saab aru isemoodi. Ääremaa turgutamiseks on valitsus välja mõelnud mitmeid investeeringuprogramme, kuid kui neid ellu hakatakse rakendama, võib pilt osutuda hoopis teiseks. Nii on see ka sellest aastast kehtima hakkava maakondlike arengustrateegiate tegevustoetusega.
Mõte on ju ilus – panna kaks senist toetusprogrammi (kergliiklusteed ja hasartmängumaksu nõukogu kohalikud toetused) kokku ja jagada raha maakondade vahel ära. Paraku on nii selle kui ka igasuguste muude sarnaste toetuste puhul jagamise üks kriteeriume rahvaarv. See aga vähendab haldusreformiga nuditud Läänemaa võimalusi päris kõvasti. Ametnikud ütlevad, et seal, kus on inimesed, saab ka raha palju otstarbekamalt kasutada ja kasu on suuremal hulgal inimestel. Samas ei küsi rahvaarvust ehitus- ja muud hinnad. Pole ju vahet, kas remontida teed, ehitada maja või soetada mingi kogukonnale oluline asi – hõredalt asustatud maakonnas maksab see ikka sama palju kui tihedalt asustatud paigas ja vaata et veel rohkemgi. Teine teema on uue toetusmeetmega kaasnevad nõuded – investeering peab olema võimalikult suure mõjuga. Ühe küla seltsimaja või jupikese ääremaa kergliiklustee kordategemine maakonna jaoks tähtsust ei oma ja nii jääbki see mõjukamate konkurentide varju, samas väikesele kogukonnale võib see olla väga vajalik. Nii ongi paljude meetmete puhul lõpuks ikka nii, et tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati.
