Bänd laval, kümned tantsivad-laulvad noored oma energiat publikusse paiskamas, tuttavad viisid ja rütmid uute sõnade kaudu uut elu elamas – see on koolimuusikal.
Aprilli kolmandal päeval oli Haapsalus viimane võimalus näha mullu lavale tulnud Läänemaa ühisgümnaasiumi muusikali „100 aastat koolielu”. Seda võimalust olnuks patt kasutamata jätta, sestap oligi kultuurikeskuse saal igas vanuses rahvast täis.
Vaatama minnes olid ootused suured, ehkki ei teadnudki täpselt, mida. Ootasin, et asi läheb kohe mürinaga käima, aga ei, etendus võttis tuurid üles aegamööda. Ootasin rohkem äratundmist, aga eelteadmised jäid selle tarvis napiks. Ootasin üldistust – see oli olemas, terake teist plaani ka. Kui libreto ja laulusõnad kirjutab Anneli Aken, siis on oodata leidlikult komponeeritud sündmustikku ja vaimukaid laulusõnu. Nii oligi. Autor paigutas kooliloo raamjutu sisse, nagu kirjanduses öeldakse. Mingil põhjusel „üksikule saarele” pidama jäänud tänapäeva koolinoored keerutavad taldrikut ja kutsuvad välja kunagiste direktorite-õpetajate-õpilaste vaimud, kes manavad nende silme ette minevikusündmusi – lausa ajalootund õuesõppe meetodil. Libreto keskendub vähem koolitööle (õppimine-õpetamine) ja hoopis enam elule ning suhetele õppetöö kõrval, ees ja järel. Klassiväline tegevus oli vist selle nimi?
Hea mõte oli laulusõnad kavalehele kirja panna, sest paraku-paraku polnud tekst sajaprotsendiliselt kuuldav-arusaadav, eriti esimese, tempoka ja sõnatiheda laulu puhul. Ühe faabulat siduva eseme (antud juhul koolimüts) ränd ajas on palju kasutatud, aga väga hästi töötav kujund. Tsipa läksid sassi ja meelest maha mütsi omanike omavahelised seosed, aga tollest pole lugu. Hariduselu kestmine ja teadmiste-kogemuste edasiandmine ajas sai hästi illustreeritud. Sümpaatne oli ka see, et tänapäeva koolipoiss loetles nii lavaloo alguses kui ka lõpus üles püsiväärtused, mida haridus edasi kannab. Nagu koolimetoodika ette näeb – teadmine ja selle teadmise kinnistamine.
Ootuspärane oli ka see, et kui lavastajaks on ideedest särtsuv ja sihikindel Kai Tarmula, siis pannakse karudki tantsima. Võimalik, et karudega läheks asi lihtsamini kui noorte meestega. Aga „poisteväe” lavaline liikumine oli muljetavaldav, ja seda mitte ainult Libedate koomilis-nilbukas tantsuetteastes. See on nüüd selgelt ebaõiglane öelda, et tüdrukud tantsisid ka hästi. Tüdrukud tantsivadki hästi ja on julgemad publiku ette astuma. Ka napipoolseis rõivais. Kui samu asju teevad poisid, siis millegipärast tundub see märkimisväärsem.
Vaataja ootab lavastuselt äratundmist ja üldistust. Kohaliku koolielu peegelduse puhul eeskätt äratundmist. Siinkirjutajat seovad Haapsalu saja-aastase gümnaasiumiharidusega kolm sisevaatluslikku aastat seitsmekümnendate keskel ja kõrvaltvaatleja pilk taas alates kaheksakümnendate algusest. Mis pole piisav, et kõigile vihjetele, persoonidele ja seikadele pihta saada. Ilmselgelt ei saanudki.
Seda tänuväärsem oli üldistus, mida anti just niisugusel määral, et vaataja ka näiteks Paides saaks teadvalt noogutada ja kaasa elada. Ei ole tegu ainuüksi Haapsalu looga. Alati on just noored olnud tundlikud igasuguse ebaõigluse suhtes (stseenides 1940ndast ja 1950ndatest ja ajast, kui last ootaval neiul ei lubatud kooli lõpetada). Noored katsetavad piire – olgu selleks napsitamine (igal ajal) või Ameerika Hääle kuulamine (vene ajal). Alati on kool surunud või suunanud neid teatavatesse raamidesse (koolilaps kuursaali sööma ei lähe, pidudel paljajalu ei tantsi!). Alati järgneb survele vastuhakk ja vastuhakule surve.
Sündmuste pakendamine kümnendite kaupa võimaldas välja tuua ajastule omaseid seiku nii kooli- kui ka Eesti elus. See aitas vältida ka neid karisid, mis läbiva loo puhul võivad esile kerkida. No näiteks et pinge ei kasva ja lõpp ei vea välja. Ajastupärase muusika kasutamine tundus esimese vaatamis-kuulamiskorraga ebajärjekindel. Iseseisvusaja tantsuviisid jätkusid ka okupatsioonikümnendil. Kas märkis see traditsioonide püsimist? Killuke eesti aega vene aja sees? Või ei passinud Dunajevskid-Kabalevskid kontseptsiooniga kokku, mine tea. Mingi „Sormovo lüürilise” laadne pala võinuks viiekümnendatel kõlada küll.
Üks mõjuvamaid stseene oli see, kui noored lava serval istudes sinise valguse sees laulsid Villu Tamme viisile seatud „Külmale maale”. Silme ees kangastus küüdirong, judinad käisid üle selja. Järgnevate kümnendite painet lahustas lavastus huumoris. Kolhoosi saadetud noorte pentsikud riided ja lopsakas kokatädi Meida solksuppi pakkumas. Hiljem seesama Meida kibestunud pealekaebajana – väga hea roll. Osatäitja jäi tubli koomikuna meelde juba iseseisvusaegsest koolist, kus Vilma enese arvates hommikul kooli tulles avastab end õhtuselt peolt… Kaebama tõttava komsomolkuse Ülo mängivad nupukas koolivend ja mõistlik õpetaja osavalt üle. Hiljem koolipidusid kujutades nägi laval „pesuehtsat”Alenderit ja kuulis õdede Sõnajalgade „taevalikku” duetti. Esimene mõte – kas tõesti comeback? Killuke koolimuusikalist „Kevade”, kahe gümnaasiumi omavaheline puselemine, kümnepalline hindamissüsteem, missi- ja monarhivalimised – ühel või teisel moel käis lavastus kõik „kontrollpunktid” üle.
Kohati tundsin siiski, nagu vaataks omaaegset eesti filmi. Ei, ei olnud veniv ega igav, pime oli! Päris mitmes stseenis, ja mõnes neist põhjendamatult. Ühes esimestest numbritest suunati pimestavad otsmikulambid publikusse, mis 12. rea jaoks muutiski lavapealse tantsu justkui kaevanduses toimuvaks. Nägi mustade figuuride segast sehkendamist. Peostseenide värvilised prožektorid suunati samuti üle lava publiku silmaauku. Muusikalis peavadki tuled ja viled olema, aga ehk oleks hea neid publikupositsioonilt testida. Osatäitjatele aga kuhjaga kiitust! Kahjuks puudusid kavalehel rollinimed, nii ei saagi kedagi nimepidi esile tõsta, aga tänu neile kõigile.
Koolimuusikal „100 aastat koolielu”
Libreto Anneli Aken
Lavastaja Kai Tarmula
Esietendus 6. detsembril 2018
