Viimaste aastate kiire palgakasv sunnib ettevõtteid äritegevust ümber korraldama, kuid praegu on selleks hea aeg. Turult kaovad eelkõige väga madalalt tasustatud ametid, asemele tulevate töökohtade palgatase ületab Eesti keskmist aga kordades .
Tööstus saab Eestis tegutseda ka töölisteta
Selle nädala kõige tähtsam majandusuudis oli suure börsiettevõte teade tootmise lõpetamisest Eestis, millega kaasneb suure hulga töötajate koondamine. Inimlikult paljude jaoks raske uudise positiivne külg on asjaolu, et ettevõtte peakontor ja sealsed paremini tasustatud töökohad tootearenduse, turunduse jms vallas jäävad Eestisse ka edaspidi. Taoline samm ei ole tänases majanduskeskkonnas üllatav ega kindlasti ka harukordne. Täpselt sama moodi teatas tootmise peatamisest Eestis 2016. aasta kevadel suur välismaine kaablitootja, kuid vaatamata patriootiliste põhjuste puudumisele, otsustasid ka nemad jätta paljud äri toetavad tegevused endiselt Eestisse.
2016. aastal põhjustas suurkoondamine meedias üsna terava reaktsiooni ja pani mitmed küsima, kas Eesti majandusega on midagi tõsiselt viltu. Seekord on pealkirjad olnud palju vaoshoitumad, ehk isegi positiivsed. Raske öelda, kas põhjuseks on asjaolu, et seekord pole tegemist välisinvestoriga vaid kodumaisel kapitalil põhineva ettevõttega või ollakse hoopis rõivatööstuse hääbumisega juba harjunud. Samas on selge, et viimane juhtum ei ole mingi erand ja kui soovime ka edaspidi näha aastas 7-8% brutopalga kasvu, saab koondamisi olema tulevikus veelgi enam.
Kuidas on Eesti tööturg viimase kümnendi jooksul muutunud?
Vaadates trende tööturul pikema aja vältel, ongi muutused puudutanud kõige teravamalt just rõivatööstust. Näiteks 2008. aastal oli rõivatööstus töötajate arvult üks suurimatest tööstusharudest, kus teenis leiba 11 400 inimest. Aastaks 2018 oli haru töötajate arv langenud 4700 võrra, samal ajal kui tööl käivate inimeste hulk Eestis tervikuna oli vastupidi hoopis suurenenud. Tööhõive langus on viimase kümnendi jooksul puudutanud aga tööstust tervikuna – töötlevas tööstuses oli 2018. aastal hõivatud umbes 10 000 inimest vähem kui kümme aastat tagasi. Nii on töötajate arv rõivatööstusega pea võrdväärselt kahanenud ka toiduainetööstuses, umbes 4400 inimese võrra. Viimases on ilmselt suur osa olnud ka efektiivsuse kasvul ja automatiseerimisel. Rõivatööstusega sarnases tekstiilitööstuses on hõive kahanenud kümnendiga 3600 töötaja võrra.
Samas ei ole töötlev tööstus sugugi enim tööjõudu kaotanud tegevusala – ehitussektori hõive kahanes perioodil 2008-2018 vältel koguni 22 000 töötaja võrra. Võiks ehk ohata, et 2008, see oli veel buumi-aasta, kuid ehitusmahtude poolest oli 2018. aasta ehituses palju kibedam kui 2007-2008. Kui tavapäraselt räägitakse ehitussektorist kui alast, kus viimaste aastakümnete tehnoloogiline areng pole suutnud tootlikkust kuigivõrd parandada, siis Eestis tundub selles vallas olevat tehtud küll suur hüpe edasi.
Positiivse poole pealt ei saa kuidagi mööda vaadata hõive suurenemisest enam kui 14 000 töötaja võrra IT sektoris. Kui rõivatööstuses oleme kaotanud ligi 5000 töökohta, kus keskmine palk (50 ja enama töötajaga ettevõtetes) piirdus mullu 776 euroga, siis juurde oleme võitnud 14 000 ametikohta alal, mille keskmine palk oli 2018. aastal ligi 2900 eurot – makromajanduse seisukohast pole paha tehing. Kahjuks on tõenäoline, et nende 10 aasta jooksul on otseselt rõivatööstuse töölistest suutnud IT sektorisse üle kolida siiski vähesed. Seda olulisem on, et riik pakuks ümberõppel inimestele tuge.
Kes on järgmine?
Muutused tekitavad paratamatult küsimuse, kes on järgmine? Ennustamisel on abiks ettevõttes töötaja kohta loodav lisandväärtus ja palgatase. Rääkides tööstussektorist, on 2018. aasta kvartaalse ettevõtlusstatistika põhjal keskmine tööjõukulu ja lisandväärtus töötaja kohta madalaimad neil samadel harudel, kus hõive juba niigi kahanenud: rõiva-, naha- ja tekstiilitööstus ning toiduainete tootmine. Töötleva tööstuse keskmisele jäävad alla aga ka mööblitööstuse näitajad, kuigi just sellest harust on nii mõnedki mõelnud kui viisist Eesti puitu rohkem väärindada. Kindlasti ei piirdu struktuursed muutused aga tööstussektoriga ja näiteks e-kaubanduse kiire areng võib hakata peagi kahandama töötajate arvu ka hõive seisukohast väga olulises hulgi- ja jaekaubanduses.
