Emakeelepäeva oleme riikliku tähtpäevana tähistanud 20 aastat. Vaadates, kuidas see iga aastaga hoogu kogub, on traditsioon elujõuline. On hämmastav, kuidas midagi nii tüütut ja kuiva nagu etteütlus on rahvuslikult armastatud ja oodatud. Kogunevad ju tuhanded 14. märtsil arvutite ette, et oma kirjaoskus proovile panna. On see aga tõesti hoolimine oma keelest või meelelahutus, mäng?
Ühest küljest me armastame ja hoiame oma keelt. Me parandame keset jutuajamist üksteise keelevigu ja arutleme, kas üht või teist sõna või väljendit ikka on paslik raamatusse raiuda, ajalehes ära trükkida või raadiost maha öelda. Eesti keeles on kõne- ja kirjakeelel sajandeid ranget vahet tehtud. 1980ndate lõpust on need kaks küll tasapisi teineteisele lähenenud, kuid me ei taha sellega leppida. Me kardame oma keele pärast, sest meid on vähe, meie keel on väike ja meil on surmahirm. Hirm tekitab viha. Meie suhtumine oma keelde on armukade ja jäik. Me kardame, et araabiakeelne maailm neelab meie keele ja meele, nagu meid poleks kunagi olnudki. Me sulgeme vene koole, sest oleme veendunud, et kõik, kes elavad Eestimaa pinnal, peavad perfektselt kõnelema meie keelt.
Teisest küljest me nagu ei hooliks oma keelest üldse. Kadakasaksluse on asendanud võsainglus – me pikime oma kõnesse ingliskeelseid sõnu ja väljendeid, justkui muudaks see meid kuidagi targemaks ja väärikamaks. Meie ülikoolid muutuvad üha ingliskeelsemaks, sest me kardame, et muidu ei võeta meid tõsiselt. Just need on ohumärgid, mitte väiksus ega väline surve või see, et me räägime valesti.
95 protsenti maailma keeltest on eesti keelest väiksemad. Nende seas on hääbuvaid ja surnud keeli, aga ka neid, milles luuakse ilukirjandust ja antakse haridust, keeli, mis pole isegi mitte riigikeeled, aga on sellest hoolimata elujõulised. Ühtki keelt ei hävita väljastpoolt tulev surve. Meie keel on elujõuline seni, kuni me seda ise tahame. Me ei pea võitlema, vaid oma keeles õpetama ja looma.
