Haldusreformi järgselt on Eesti jaoks oluline vaadata üle, mis on kohalike omavalitsuste ja riigi roll ning vastutus piirkonna eluolu edendamisel. Tallinnas 6. veebruaril toimunud rahvusvahelisel konverentsil „Tugev omavalitsus=tugev riik?“ räägiti maailma ja Põhjamaade trendidest kohalike omavalitsuste tegevuse korraldamisel. Mis suunas peaks Eesti minema? Sellest kirjutab Rahablogis pikemalt rahandusministeeriumi regionaalhalduspoliitika osakonna nõunik Sulev Valner.
Enamik parteisid ütles oma valimisprogrammides ühel või teisel moel, et kohalikud omavalitsused peavad olema tugevad ja nende otsustusõigust tuleb suurendada. Heidaks pilgu, kuidas teised riigid oma kohalike omavalitsuste tegevust korraldavad.
Viimastel aastakümnetel on riikides detsentraliseerimise trend keskvõimult allapoole
Konverentsil esinenud OECD poliitikaanalüütik Maria Varinia Michalun tõi oma ettekandes esile uuringuid, mille järgi on kogu maailmas viimasel paaril aastakümnel riikide sisese võimu detsentraliseerimise trend keskvõimult allapoole, seda nii Euroopas kui Aasia ja Ladina-Ameerika riikides.
Miks riigid kohalikele omavalitsustele suuremat rolli annavad? Michalun toob võimalike põhjustena välja, et omavalitsused omavad sageli paremat teadmist kohalikest vajadustest ja tingimustest, mis võimaldab pakkuda täpsemalt just vajalikke teenuseid. Samuti on empiiriliselt leitud positiivset seost detsentraliseerimise ja mitmete positiivsete efektide vahel: piirkondade arenguerinevuste vähenemine, vähem korruptsiooni, inimeste parem kaasatus, poliitiline stabiilsus. Veel rõhutas ta, et omavalitsuste tasemel on võimalus kohapeal julgemalt eksperimenteerida mõne uue poliitikaga, mida kogu riigis ei söandata kohe rakendada.
Samas tõi Michalun välja ka kohalikule tasandile ülesannete detsentraliseerimisega seotud väljakutseid: kohustuste ja vastutuse võimalik ebaselgus, administratiivse, tehnilise ja strateegilise võimekuse võimalik puudujääk omavalitsustes, mastaabiefekti kaotus, koordinatsiooni ebapiisavus jne. „Mitte kõik omavalitsused pole võimelised tegema täpselt samu asju,“ rõhutas Michalun.
Allikas: Andreas Ladner, Harald Baldersheim jt, 2014 andmete põhjal.
Indeks arvestab mitmeid erinevaid indikaatoreid:
• õigus otsustada KOV täidetavate ülesannete ampluaa üle;
• vastutus KOV poolt täidetavate ülesannete osa;
• võimalus kujundada poliitikat (teha valikuid) KOV poolt täidetavates ülesannetes;
• fiskaalautonoomia kohalike maksude osas;
• riigi poolt eraldatavate üldotstarbeliste toetuste osakaal sissetulekutest;
• omatulude osakaal tuludes;
• laenuvõtmise õigus;
• organisatsiooniline autonoomia;
• kohaliku autonoomia õiguslik kaitse;
• administratiivne järelevalve (keskvõimu poolt);
• ligipääs kesk- või regionaaltasandi poliitika kujundamisse.
Põhjala edukas mudel: kombinatsioon tugevatest detsentraliseeritud omavalitsustest ja tugevast riigist
Ilmselt ei ole juhus, et Põhjamaad on ühed kõige detsentraliseeritumad ja samas erinevate võrdluste põhjal ühed edukamad riigid, ütles oma ettekandes Tampere Ülikooli professor Arto Haveri. Tema sõnul võib rääkida Põhjala edukate omavalitsuste narratiivist, kuna Taani, Soome, Norra ja Rootsi juhivad paljusid seda valdkonda puudutavaid riikide edetabeleid. Haveri rõhutab, et Põhjala mudeli aluseks on kombinatsioon tugevatest poliitiliselt detsentraliseeritud omavalitsustest ja samal ajal ka tugevast keskvalitsuse poolsest suunamisest, aga ilma detailse riigi poolt ettekirjutatava regulatsioonita. Haveri ütleb, et selline omavalitsuste süsteem on pikkade ajalooliste juurtega.
„Kohalik omavalitsus ja keskvalitsus koos ja heas koostöös annavad parima tulemuse, mitte ainult tugev kohalik omavalitsus ilma tugeva riigita,“ ütles Tampere ülikooli professor, lisades, et ka detsentraliseerimisega liiale minek võib viia ebasoovitavate tulemusteni, kus ressursid ja võimekus pole kooskõlas oodatavate teenustega.
Søren H. Thomsen Taani majandus- ja siseministeeriumist rõhutas Taani omavalitsuste mudelist rääkides, et detsentraliseerimise puhul tuleb teadlikult aktsepteerida teenuste kohalikke erinevusi. See on tema sõnul kokkuvõttes ikkagi parem kui põhimõte, kus “üks suurus peab sobima kõigile”. Mis tähendab ka, et kohalikud juhid peavad võtma rohkem vastutust, ei saa igal sammul süüdistada keskvalitsust, kui inimestele kohapeal miski ei meeldi.
Thomseni arvates on detsentraliseerimine eelkõige poliitiline küsimus, mitte teaduslik ja sõltub väga palju iga riigi ajaloolisest ja kultuurilisest taustast. Taanis on omavalitsustele suure rolli andmise osas tugev poliitiline konsensus, ütles ta. Mis puutub riigi poolset kontrolli, siis tuleb leida tema sõnul tasakaal ja osata eristada, mida on tõesti keskvalitsusel vaja teada ja mida on lihtsalt tore teada.
Norra omavalitsusliidu juht Gunn Marit Helgeseni sõnul on Norras usaldus omavalitsuste suhtes väga kõrge, aga samas võib öelda, et riiklike ettekirjutuse detailsus on mõnes valdkonnas olnud kasvav ja teises kahanev. Näiteks tervishoiu- ja osas haridusküsimustes on tulnud üksikasjalikke seadusega seatud nõudeid viimasel ajal juurde. Samas on kasvanud konsultatsioonide ja dialoogi roll keskvalitsuse ja omavalitsuste vahel, väitis ta.
Hollandi ja Šveitsi näited: maksimaalne detsentraliseerimine ja referendumid
Tsentraalseks kõik, mis peab seda olema, detsentraliseerida kõik, mis võimalik – nii võib sõnastada Hollandis toimiva põhimõtte, ütles oma ettekandes Hollandi omavalitsusliidu e-valitsemise töörühma juht Henri Rauch. Keskvalitsus tegeleb Hollandis poliitikate kujundamisega, aga ei suhtle otse üksiku inimesega, selleks on omavalitsused. Samas on oluline läbipaistvus, Hollandis on hästi toimiv monitooringu süsteem, kus jälgitakse 15 teemavaldkonna osas riigi seatud eesmärkide täitumist omavalitsustes. Iga huviline saab ise internetis vaadata enda omavalitsuse taset eri valdkondades võrreldes teistega. Läbipaistvus kombineeritult kohaliku demokraatiaga on parim, ütleb Henri Rauch.
Nii nagu väiksel äriorganisatsioonil võib olla suure ees paindlikkuse eelis, nii on ka väike omavalitsus inimesele palju lähemal ja seega tema vajadustele ning soovidele vastuvõtlikum, märkis oma ettekandes LHV nõukogu esimees Rain Lõhmus. Ta tõi näiteid oma koduomavalitsusest Šveitsis, kes saab hästi hakkama, kuna Lõhmuse hinnangul on tähtis kohaliku elu päriselt tundmine, mitte statistika ja aruanded. Teise teemana tõi Lõhmus välja, et kui Šveitsis pannakse valdav enamus kodanikke puudutavaid otsuseid kohalikule referendumile ja see meetod ei töötab hästi, siis ka Eestis võiks tema arvates eksperimenteerimist otsedemokraatiaga just omavalitsustes olla rohkem.
Paar mõtet Eesti omavalitsustest
Saue vallavanem Andres Laisk tõi oma ettekandes välja, et kui ülesanded on Eesti omavalitsustel Põhjamaadega sarnased, siis omavalitsuse kehtestatavate maksude osakaal on meil vaid ühe protsendi piires ja ka muus osas palju näiteid, kus riik sooviks otsustada omavalitsuste eest. Laisk on seisukohal, et kohapealse tähtsusega asjad peavad jääma omavalitsuse otsustada – näiteks maamaks, lasteaia kohatasud, tasuta koolitoit või kooli lahtiolekuaeg. Otsustusõiguse äravõtmist ei ole võimalik vaid raha andmisega kompenseerida, arvas ta.
Peaminister Jüri Ratas ütles oma tervituses konverentsi alguses, et omavalitsuste suurem usaldamine on igati loomulik suund ja tema arvates ei peaks konverentsi pealkirjas “Tugev omavalitsus=tugev riik?” üldse mingit küsimarki olema.
Kõik konverentsil esinenud väliseksperdid olid paneeldiskussioonis üht meelt, et nagu näitab eri riikide kogemus, omavalitsuste usaldamine tasub ära, ehkki seejuures tuleb riigil teadlikult jälgida ja maandada otsuste detsentraliseerimisega kaasnevaid riske. Erinevates kohalikku autonoomiat mõõtvates indeksites eesotsas olijad on reeglina igas mõttes edukad riigid, olgu jutt Šveitsist või Põhjamaadest.
Rohkem usaldust toetab tugevat omavalitsust
2017. aasta Eesti haldusreformi kontseptsiooni üheks eesmärgiks oli tekkivatele tugevamatele omavalitsustele suurema otsustusõiguse andmine ja mõnevõrra on see toimunud, eelkõige seniste maavalitsuste ülesannetes ning tulubaasi suurendamisel. On näha eri ministeeriumide varasemast suuremat valmisolekut neid teemasid arutada, kuid on ikkagi ka palju kahtlusi KOVide suutlikkuses (ehk ministeeriumite vähest usaldust omavalitsuste vastu) ning teiselt poolt omavalitsuste ja nende liitude skepsist uute funktsioonide riigilt üle võtmisel (ehk vähest usaldust keskvalitsuse pakkumiste vastu). Usaldus on siin kindlasti üks võtmesõna.
Kas tõepoolest usaldada kohalikke omavalitsusi rohkem? Kas aktsepteerida teatud ulatuses teenuste võimalikke kohalikke erinevusi vastavalt kohalike volikogude valikutele või peab olema keskselt “üks suurus kõigile”? Siin ei ole tingimata ühtainsat ja teaduslikult tõestatud vastust, aga Põhjamaade mudeli vaieldamatu edulugu – Soome, Rootsi, Taani ja Norra näidetel – näib viitavat kogu riigi edu seosele tugevate ja oma otsustes autonoomsete omavalitsuste ehk suhteliselt detsentraliseeritud riigivalitsemisega.
Konverentsi “Tugev omavalitsus=tugev riik?” põhjaliku ülevaate sh videosalvestused kohta leiab www.kovkonverents.ee
