Silvia Urgas: „Tõde ja õigus”, esimene kuni viies

Kui keegi küsib mu vabariigi aastapäeva plaanide kohta, satun kimbatusse.
Kui riigi tähtsaim päev pikendaks nädalavahetust, võiks mõelda, mida vaba ajaga peale hakata. Mõned variandid on tänavu: võib deklareerida tulusid ja e-hääletada. Aga võib ka minna kinno vaatama „Tõde ja õigust”. Tõeline kingitus Eesti riigile 101. aastapäevaks oleks teha kõike kolme ühe päevaga või vähemalt teha kõik ära 24. veebruariks.

„Tõde ja õigust” on juba jõutud nimetada parimaks Eesti filmiks läbi aegade. Samuti on imestatud, et hoolimata pea kolmetunnisest kestusest on tegu tempoka linateosega. Aga mida muud oligi oodata, kui „Tõde ja õigus” on üks Eesti parimaid raamatuid läbi aegade? Hoolimata väitest, et tegu on viieköitelise sookuivendamise käsiraamatuga, on kõik „Tõe ja õiguse” raamatud tempokad, üks dramaatiline pööre ajab teist taga. Valdur Mikita sookuivendamise käsiraamatu väljend on meeldejääv, aga läbinisti vale. Kui üldse midagi, siis ütlevad „Tõe ja õiguse” esimene ja viies osa sookuivendamise kohta vaid seda, et sellega pole mõtet tegeleda. Kolmest keskmisest osast võib soid otsima jäädagi, need on läbinisti linlikud. Kahju on, kui autoriteetsed inimesed midagi totaalselt valet ütlevad. Neid ju usutakse ja tsiteeritakse.

Raamatu ekraniseerimisel on palju komistuskive. Kirjandus- ja filmikeel on erinevad, väga heast raamatust halba filmi teha on kerge. See on ilmselt peamine põhjus, miks „Tõe ja õiguse” filmi peaaegu sada aastat ootama pidi. Tanel Toomi „Tõde ja õigus” jääb raamatule truuks, samas teesklemata, et raamatut oleks võimalik üks ühele kinolinale üle kanda. Tammsaare romaani tugevused on alles, nende najale toetudes on valmis tehtud hea ja mõjuv Eesti film. Toom ei nihesta algteost nõnda, nagu Rainer Sarnet „Novembris” Andrus Kivirähki „Rehepappi”, aga „Tõe ja õiguse” puhul lähebki vaja siiralt ja tekstitruult tehtud filmi. Kunstilist katsetust poleks eestlased Toomile andestanud.

Ilmselt on Tanel Toomi film aga seda parem, mida kaugemal on raamatu enda viimane lugemine. Kui lasta lahti kõigist eelarvamustest igava ja klišeeliku talupojaelu osas, on „Tõde ja õigus” ajatu ning alati kaasaegne. Naabrid tülitsevad omavahel ikka, lõhuvad aedu ning vaidlevad selle üle, kust piir jookseb. Kõige võimatumad kohtuprotsessid on ka praegu naabrite ja kaasomanike vahelised tülid. Ühegi kohtuotsusega ei sea jalule seda tõde, mida kõrvuti elavad inimesed otsivad ning õigusest on asjad tihtipeale üsna kaugel. Kuidagi ei ole vähenenud ka probleem vanematega, kes end parema kõhutäie ja laste tuleviku nimel poolsurnuks töötavad, kordagi lastelt küsimata, kas nad kokku kogutud varandusega ka tegelikult midagi pihta hakata tahavad.

Valus on teada, et enamik Andrese ja Pearu talude prototüüpidest on tänaseks tühjad. Kedagi ei saa sundida end tööga katkestama soises talus või loobuma iseenda tulevikust, jäädes inimestest tühjaks jooksvasse väikelinna. Samamoodi ei saa vanemad lõpmatuseni keelitada oma lapsi jääma Eestisse, olgugi et just selle riigi ja siinsete kohtade ülesehitamise nimel on esiisad oma elud jätnud. Võibolla pole „Tõde ja õigus” just kuigi inspireeriv film, mida iseseisvuspäeval vaadata. Lõpeb ju nii raamat kui ka film tõdemusega, et võitlus maaga on igaühe vaba valik. Kaheldav on aga, kas see võitlus kedagi õnnelikuks teeb või järeltulevatele põlvedele kohusetundest sügavamat emotsiooni tekitab.

Muidugi pole asjad nii hullud ning 2019. aasta Eesti pole 19. sajandi lõpu Vargamäe. Inimene võitleb maaga igal pool ning absoluutselt igas kohas maakeral tuleb endale selgeks teha, mis on põhjused sinna jäämiseks. Ei maksa aga unustada, et kui „Tõde ja õigus” 1926. aastal ilmus, ei võtnud kriitikud seda koheselt vastu kui eesti kirjanduse tähtteost. Ka tol ajal mõjus „Tõde ja õigus” vaevu kaheksa-aastases riigis rusuvana. Kriitikud ootasid suurt ideed, loodeti, et kui inimene maaga võitleb, siis ta ka võidab ning loob midagi uut ja suurt. „Tõe ja õiguse” lõppu kõlama jäänud tühjus ja pingutuste mõttetus ei sobinud selle talupojaromaani ideega, mida tolleaegses kultuuriruumis oodati. Tammsaare pidi seetõttu korduvalt oma raamatut õigustama. Oma mõtte lõpetamiseni jõudis ta ju alles viiendas osas. Tõeliselt kena oleks, kui Eesti riigi rahalaevukesed jõuaksid ka ülejäänud nelja raamatu ekraniseerimiseni. Just neid nelja on vaja laiemale publikule tutvustada ning nagu Tammsaare isegi, saaks nende tegijad endale lubada palju mängulisemat lähenemist.