Edward Lucas: kümme kuud NATO päästmiseks?

Edward Lucas.

Edward Lucas.

Kümme kuud NATO päästmiseks? Kõlab dramaatiliselt, kuid detsembris eelseisev valitsusjuhtide kohtumine Londonis muudab alliansi pikaaegsete vigade parandamise eksistensiaalselt kiireloomuliseks teemaks.

Parim uudis on ilmselge – Põhja-Makedoonia liitumine pärast häbiväärselt pikale veninud nimevaidluse lahenemist Kreekaga. Harvaesinev hea uudis Lääne-Balkanilt on hoop Kremli katsetele selles hapras piirkonnas ekstremismi õhutada ja pahandust külvata. Kuid edu sellel rindel rõhutab veelgi enam nurjumist teisel ehk suhtluses kahe palju enam väärt kandidaadi Gruusia ja Ukrainaga. Nende liitumistaotlust määramata ajaks külmutades on allianss sisuliselt leppinud Venemaa vetoga oma tulevasele laienemisele. NATO peab leidma vastuse sellele detsembriks.

Veel ühe hea uudisena on allianss naasnud oma põhiülesande — territoriaalkaitse juurde. Pärast 2016. aasta tippkohtumise otsuseid on NATO-l paljurahvuselised eesliiniüksused Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas ning arendatakse ka kohalolekut Mustal merel. On palju, mille üle heameelt tunda: tõelised väed, tõelised plaanid ja tõelised õppused Venemaa suhtes kõige haavatavamates riikides vähendavad sõja tõenäosust, kuid mitte enamat.

Alliansi strateegiline kontseptsioon on endiselt lünklik. Üks küsimustest on otsustamine kriisi ajal. Kas NATO Euroopa liitlasvägede ülemal (SACEUR) ja ühtlasi kõrgeimal USA kindralil maailmajaos on volitusi nihutada vägesid rindejoonele, kui ta seda vajalikuks peab? Või peab ta ootama bloki otsust, mille langetamise protsess on aeglane ja aldis poliitilisele obstruktsioonile riikide poolt, kus Kremli mõjuoperatsioonidel on olnud sügav mõju.

Teine küsimus on: mis juhtub, kui keegi päästikule vajutab? Allianss on teinud siin edusamme, luues kiirreageerimisjõud (Very High Readiness Joint Taskforce – VJTF), 8000-mehelise ekspeditsiooniüksuse, mis tegi mullu läbi tuleproovi suurõppustel Trident Juncture. Sel aastal moodustab VJTF-i selgroo Saksamaa.

Ent kui kiirreageerimisjõud välja arvata, on NATO võimekus murettekitavalt madal. Tugeva täienduse toomine USA-st Euroopasse võtab nädalaid. See rõhutab tuumaheidutuse nõrkust. Venemaa investeerib jõuliselt uutesse taktikalistesse tuumarelvadesse. Ta harjutab nende paigaldamist ja kasutamist oma õppustel. NATO-l on neid Euroopas vaid käputäis ja pea kõik USA käes. Avalik arvamus on nende suhtes vaenulik, eriti mõnes riigis. Heidutus sõltub üha enam tuumaspektri kõige vähem usaldusväärsest osast, strateegilisest (maailmalõpu) arsenalist. NATO peab arutama tuumahoiakuid ja see arutelu ei tule lihtne.

Kuid võib-olla kõige raskem küsimus tippkohtumisel ei olegi sõjaline, vaid hoopis poliitiline. USA ja Euroopa julgeolekusuhte paradoks seisneb selles, et kuigi olukord kohtadel pole kunagi olnud julgustavam, pole meeleolu eales olnud süngem. NATO pääses mullusuvisel tippkohtumisel vaid napilt katastroofist, kui president Donald Trump näis olevat valmis teavitama USA lahkumisest alliansist. Kohtumisel nõudis Ühendriikide liider, et liitlased kulutaksid kaitsele neli protsenti SKT-st, mis on aga kättesaamatu eesmärk. Kuigi Euroopa liitlased on kasvatamas oma kaitsekulusid, siis vaidlus kulutuste üle tõuseb ilmselt taas pinnale, võimalik, et tähelepanuväärselt kahjulikus vormis. Oht ei seisne mitte selles, et USA Euroopa sootuks hülgab, vaid et fookus nihkub kahepoolsetele suhetele Ühendriikidega, luues konkurentsi mõjuvõimu pärast, mis aga nõrgendab alliansi ühtekuuluvust.

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
1 Kommentaar
Inline Feedbacks
View all comments
Reptiloid nr 666
5 aastat tagasi

NATO idapiir tuleb markeerida tihedalt üksteise kõrvale paigutatud Abrams-tankidega. Meile pole mingit sõda vaja, aga positsiooni ja eraomandit on vaja kaitsta igasuguste bütsantslike ümberjagajate eest. Aasta 1940 ei kordu.