Mihkel Nestor: mis päästab majanduse, kui töökäsi napib?

Kui inimesi napib, peab kasvama tootlikkus. Ent hoolimata ettekuulutustest, et tehisintellekt ja robotid jätavad meid peagi tööta, on tootlikkuse kasv arenenud riikides viimasel kümnendil hoopis aeglustunud.

Erand pole ka Eesti – kuid just tootlikkusest sõltub meie lähiaastate majanduskasv. Tööjõunappus on majanduskasvu piiramas nii siin kui ka mujal maailmas. OECD riikides on tööpuudus viimase 40 aasta madalaimal tasemel. Eestis on tööpuudus küll veidi kõrgem eelmise buumi madalpunktist, kuid tööga hõivatud rahvastiku osakaal on ajaloolise rekordi löönud ammu ja küünib nüüd kõrgeimate sekka kogu Euroopa Liidus. Isegi kõige optimistlikumat stsenaariumi uskudes saab lisanduva tööjõu panus majanduskasvus edaspidigi olema napp. Seetõttu peaks arengu nimel paranema oskus ressursse paremini kasutada ehk majanduse keeli tootlikkus.

Tehniliselt mõõdetakse tootlikkust töötajate palkade ja ettevõtete teenitud kasumite summa jagamisel töötajate arvu või tehtud töötundidega. Kui suudame sama koguse töö juures rohkem teenida, oleme olnud nutikad ja tootlikud. Kuid tootlikkusega on kummalised lood – selle kasv on majanduskriisi järel kängu jäänud. Kui euroala riikides kasvas töötleva tööstuse tootlikkus 1997–2006 keskmiselt 3,5 protsenti aastas, siis aastatel 2013–2016 kõigest 1,7 protsenti. Veelgi drastilisem on olukord USAs, kus majanduskriisi eel ulatus tootlikkuse kasv 4,5 protsendini aastas, pärast 2013. aastat on keskmine kasv olnud aga ümmargune null. See on seda paradoksaalsem, et meediat täidavad pidevad meeldetuletused, kuidas tehnoloogia kohe-kohe meie elu pea peale pöörab, tehisintellekt ja robotid meid tööta jätavad.

On tehtud katseid tootlikkuse aeglast kasvu selgitada. Ehk kõige levinum neist on „mõõtmisvea” teooria. Paljud viimase kümnendi innovaatilistest lahendustest on andnud inimestele juurde väärtust, mille püüdmine SKT statistikasse on raskendatud. Peale selle ei kipu uued kasvule orienteeritud ärimudelid kasumlikkusest hoolima ja põletavad hoopis innukalt investorite raha, lubades selle korvata kauges tulevikus, kui on võidetud piisav turuosa. Kuidagi ei saa mööda vaadata ka kriisijärgse ajastu leebest rahapoliitikast, mis on hoidnud intressikulud ülimadalal – ka selliste ettevõtete jaoks, kelle äriplaan on ammu ajaloomuuseumi materjal. Kui normaalsete turutingimuste korral ei suudaks ettevõte toimida, siis kunstlikult madalad laenamiskulud aitavad „zombil” hinges püsida, samas kui midagi uut ei suuda ettevõtte majandusele lisada ning olematud on kasumimarginaal ja palgatase. Välja on käidud ka tööjõu tees – ühelt poolt on arenevate riikide tööturule lisandunud kolmandatest riikidest pärit migranttööjõudu, kelle nõrk hariduslik ettevalmistus üleliia tootlikes harudes rakendumist ei soosi, teisalt on mureks tööjõu vananemine, sest ea kasvades kipub vähenema ka inimese tootlikkus.

Muu Euroopaga võrreldes pole Eestis tootlikkuse kasvuga lood nii halvad. Viimased võrreldavad andmed 2017. aastast näitavad, et tootlikkus töötaja kohta oli selleks ajaks Eestis kasvanud 2010. aastaga võrreldes 11 protsenti. Euroala riikide keskmine näitaja oli samal ajal tõusnud vaid 5 protsenti. Teisalt on kriisijärgne tootlikkuse kasv olnud ka meil hoopis teist masti kui kriisieelsel ajal. 2000–2007 suurenes tootlikkus koguni 52 protsendi võrra. 2010. aastaga võrreldes on nii mõnigi riik suutnud meist tootlikkuses ka kiiremini kasvada, kasvõi naabrid Läti ja Leedu. Suhtelisel skaalal on Eesti kasvurada olnud siiski õige ja ei saa öelda, et viimaste aastate jooksul oleks midagi olulist tegemata jäetud. Teisalt on ühe töötaja kohta teenitav lisandväärtus – kasumi ja palga summa – Eesti ettevõtluses endiselt väga väike. Eriti silmapaistev on see tööstuses, kus paljud ettevõtted ongi keskendunud kitsalt tootmistegevusele ja jätnud keerukama, kuid paremini tasustatud müügi- ja turundustegevuse väljaspool Eestit asuvale emaettevõttele või tellijale. Seetõttu pole imeks panna, et võrreldes eeskujudega Soomes või Rootsis suudab keskmine Eesti tööstusettevõtte luua ühe töötaja kohta kasumit ja maksta palku viis korda väiksemas summas. Hirmutavalt suur vahe tähendab samas, et oma suhtelise positsiooni parandamine ei tohiks olla üleliia suur raketiteadus.