Jaakna ja Risti vahel suure tee ääres Taali talus elab lasterikas pere, kes loodab, et nende teeotsas hakkavad bussid peatuma. Praegu on Taalilt kummassegi peatusse pool tundi kõndi. Võib ju öelda, et see ka mõni vahemaa, sest neid, kellel tuleb paar-kolm kilomeetrit bussile kõndida, on Läänemaal üksjagu. Aga üks asi on käia külavaheteel, teine asi aga tiheda liiklusega maantee servas. Seega oleks Taali pere bussipeatus ühest küljest regionaalpoliitiline, teisalt aga liiklusõnnetusi ennetav meede.
Kuigi peatus tuleks mitte valla-, vaid riigitee äärde, on oma elanike käekäigu pärast muretsemine ikkagi kohaliku omavalitsuse asi. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse järgi on tema ülesanne muuhulgas korraldada valla- või linnasisest ühistransporti ning valla ja linna teede ehitamist ja korrashoidu.
Lääne-Nigula vallavalitsus oli seda meelt, et Taali talu perel on oma bussipeatuse saamiseks õigustatud ootus. Peatus toimiks paarikümne aasta jooksul, sest umbes nii kauaks on selle pere lapsi kooliteed tallamas.
Nüüd on otsustamisjärg maanteeameti käes. Vald ootab, et amet annaks nõuded peatuse tähistamiseks või ehitamiseks. Arvata on, et bussipeatuse rajamine väga kalliks ei lähe, sest see tuleks vaid tähistada ja ehitada reisijatele ooteala. Sellest piisab, et koolist tulnud lapsed saaks koduväravas bussilt maha ega peaks oma teeotsast mööda tuhisema, et siis tagasi koju kõmpida.
Kui maanteeamet aga keeldub veel nimetu bussipeatuse rajamisest, jääb üle vaid käsi laiutada. Ehitame küll ökodukte ja konnatunneleid, aga oma elanikele turvalisuse tagamisest keeldume. Pisikese küla väikese talu pererahvas ei saa olla vähem tähtis kui mõnes prominentses Tallinna-lähedases asumis elavad inimesed.
Muidu normaalne lugu, aga lõpp läheb loomadevastaseks vihakõneks ära.