0

Silvia Urgas: kompassiga eksinult metsas

Silvia Urgas. Foto: Arvo Tarmula
Silvia Urgas. Foto: Arvo Tarmula

Võibolla olid Postimehe valimiskompassi koostajad hiljuti süvenenud sügavale satiirilise maailmakirjanduse klassikasse. Muidu poleks nad küsinud küsimusi, millele on võimatu vastata, sest iga vastus teeb maailma natukene halvemaks kohaks.

Ükski lihtinimene pole veel näinud Postimehe tänavust valimiskompassi, täpsema nimega valimismasinat Hääleandja. Aga poliitikute reaktsioonide tõttu on lekkinud mõned kompassi küsimused. Stiilinäideteks on „Kas abielu on õigem kooseluvorm kui vabaabielu?”, „Kas abort on vastuvõetav pereplaneerimise meede?”, „Kas on õige, kui naine eelistab karjääri laste kasvatamisele ja perekonna eest hoolitsemisele?” ja „Kas majanduskasv ja uute töökohtade loomine on olulisem kui sellega kaasnev võimalik oht looduskeskkonnale?”. Rääkimata sellistest tõsistest küsimustest, mida Eesti kodanikult aastal 2019 küsida, nagu „Kas eesti rahvuskultuuri peaks kaitsma?”.

Kuna Postimehe 22. jaanuari artikli järgi, mis valimiskompassi tutvustas, on küsimusi valimismasinas kõigest 23, on ülalpool toodud valik neist üsnagi arvestatav osa. On aga raske pidada mitut ülal toodutest tänavuste valimiste teemaks. Kas tõesti hakkame märtsis valimiskasti ees seistes lahendama küsimust selle kohta, kas naine võib eelistada karjääri perekonna eest hoolitsemisele või on ehk võimalik neid kahte ühendada? Kas kõigi erakondade valimisprogrammides sisalduvad kooseluvormide hierarhiad, mille üle peaks mõtteid mõlgutama riigikogu ja valitsus? Kas keskmise Eesti valija südameküsimuseks on abordi kohta kehtivate seaduste ja hüvitamisregulatsioonide reformimine?

Valimiskompassid on tegelikult väga kasulikud. Nagu olen varemgi kirjutanud, on Eesti poliitikat jälgides tihtipeale tunne, et valida polegi absoluutselt mitte kedagi ning kõigist halbadest valikutest tuleb teha kõige vähem õudne. Kaunilt kujundatud veebilehel paarikümnele valikvastustega küsimusele vastamine on lihtne, jääb vaid loota, et valimismasina südames tuksuv algoritm teeb töö minu eest.

Ingliskeelses tehnoloogiaajakirjanduses on viimasel ajal teravalt arutatud küsimust, kas algoritmid, mis kontrollivad muuhulgas seda, mida kindel kasutaja kindlal veebilehel näeb, on kallutatud, näiteks seda, kas algoritmid võivad olla seksistlikud ja rassistlikud. Kuna tehnoloogia on veel nõnda algeline, et algoritme koostavad inimesed, tuleb arvestada, et neil on teadagi omad head ja vead.

Varasematel aastatel ongi valimiskompasse võetud lihtsalt kui valija abimeest, aja surnukslöömise viisi või peibutust, millega veebileht endale klikke juurde krabab. Tänavu on aga ära tabatud, et valimiskompass võib olla kindla seltskonna huvide esindaja. Näiteks on Eesti Erametsaliit samuti tulnud välja oma valimiskompassiga, mis keskendub pelgalt metsandusküsimustele. Milline huvitav võrrand, kus kõik muutujad peale metsanduse on valemist välja võetud! Võibolla on tõesti olemas inimesi, kes lähevad valima ainult puidutööstusele mõeldes? Erametsaliidu valimiskompassi küsimustele vastates on aga võimatu saada tulemuseks muidu aktiivselt metsandusteemadega tegelevat roheliste erakonda. Neid lihtsalt pole kompassi kaasatud, olgugi et tegu on nende pärisosaks oleva teemaga, erinevalt Isamaast või sotsiaaldemokraatidest.

Sellega ei taha ma öelda, et valimismasin Hääleandja oleks kokku pandud mõne kindla grupi huvidest lähtuvalt. Aga kahtlusi tekitab juba Postimehes 22. jaanuaril avaldatud valimismasina tutvustustekst, milles eelhäälestatakse lugejat väitega, et „keskmine Eesti valija on oma spetsiifilistes hoiakutes kergelt kaldu konservatiivsuse suunas ning olenemata sellest, et talle meeldib endast mõelda kui pigem parempoolsest, nõksu vasakpoolsuse suunas”. Nii ei tohiks keskmine valija olla üllatunud, kui tema vastus, et abort ei ole pereplaneerimise meede, suunab teda seeläbi konservatiivide poole. Sest on ju keskmisest veidi konservatiivsemad (ja vasakpoolsemad) ka kõik teised.

Jah, küsimusi nagu „Kas on õige, kui naine eelistab karjääri laste kasvatamisele ja perekonna eest hoolitsemisele?” said koostada vaid inimesed, kes olid värskelt läbi lugenud Joseph Helleri romaani „Catch-22”. Catch-22 tähendab paradoksi, millest polegi head väljapääsu, kuna kõik asjaolud tühistavad vastastikku üksteist ning lahenduse leidmine on võimatu. Näiteks on raske leida tööd, kui sul ei ole varasemat kogemust, aga kogemuse saamine on võimatu, kuna keegi ei võta sind varasema kogemuseta tööle. Klassikaline catch-22. Saab vaid käia mööda probleemi ringiratast ning loota, et kuidagi õnnestub catch-22-olukorrast välja murda. Samamoodi on ainus võimalus sellistele catch-22-küsimustele vastata tuua sisse mingid välised tegurid, vastates näiteks: „Jah, naine võib teha mõlemat ning loota pere eest hoolitsemisel samavõrra oma mehele.” Aga pesuehtne catch-22 sarnaseid täiendustega vastuseid ei luba.

Ehk jõuab lõpuks valijate ette natukene tundlikum valimismasin, mitte lõputuid paradokse täis kompass, mis alati ühte suunda näitab.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz