Jaak Valge: Solženitsõn, eetika ja Eesti

Jaak Valge

ajaloolane, EKRE

 Mullu ilmus eesti keeles Erkki Vettenniemi silmapaistev raamat „Solženitsõn. Elu ja eetos”, mis keskendub suurmehe maailmavaatele ja poliitilisele tegevusele.

Viimane oli üllatavalt laiahaardeline. Solženitsõn on mõjukalt kujundanud teda imetlenud Briti peaministri Margaret Thatcheri ja USA presidendi Ronald Reagani moraalset hoiakut ja kindlakäelist poliitikat Nõukogude Liidu suhtes, mis põhjustas punaimpeeriumi kokkuvarisemise. Meil on põhjust Aleksandr Solženitsõnile tänulik olla.

Solženitsõn, 20. sajandi suurim vene kirjanik, on vaimselt mõjutanud mitut eestlaste põlvkonda. Mind teiste seas. Tänu marulisele nõukogude propagandarünnakule 1970. aastate algul lugesin läbi tema 1963. aastal ilmunud raamatu „Üks päev Ivan Denissovitši elus”, milleni minusugune teismeline muidu võibolla poleks jõudnud. 1977. või 1978. aastal, kui Solženitsõn oli juba Nõukogude Liidust välja saadetud, jõudis aga hilinenult minuni käest kätte levitatud artikkel „Elagem ilma valeta!”, mis vapustas oma võimsa sisendusjõu ja lihtsa tõdemusega: nemad pole kõiges süüdi – süüdi oleme meie, ainult meie.

Vettenniemi kirjutab, et Jean-Paul Sartre ja paljud teised Lääne kultusintellektuaalid leidsid neil aastail, et Solženitsõn on tagurlane ja tema seisukohad kuuluvad minevikku. Soome kirjanike liidu esimees Martti Larni iseloomustas Solženitsõnit „sapise asotsiaalse inimesena”, kes annab õppetunde ajaloo võltsimisest. Tegelikult polnud Larni oma arvustatud Solženitsõni raamatut „August 1914” lugenudki. Nõukogude propaganda paljundas neid arvamusi hea meelega. Larni aga osutus KGB kontaktisikuks.

Laulva revolutsiooni ajal lugesin ahnelt Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi”, mis andis hingejõudu ja võimet teisi rahvaid mõista. Eriti meeldiv oli see, mida ta eestlastest kirjutas. Kultuurikriitik ja tõlkija Aivar Kull on leidnud, et vaevalt leiab maailma nimekate kirjanike hulgast veel kedagi, kes oleks meisse sedavõrd hästi suhtunud. Muide, teine mõjusalt vangilaagrielu –seevastu Natsi-Saksamaa Stutthofi koonduslaagrit – oma raamatus „Jumalate mets” kirjeldanud Balys Sruoga iseloomustab samuti eestlasi ülivõrretes. Hakka või uskuma, et meil on rahvuslikke iseloomujooni, mis ainult äärmuslikes olukordades välja löövad. Solženitsõn sai aga minu ja paljude eestlaste lemmikkirjanikuks.

Solženitsõni seisukohad on väga asjakohased ka tänapäeval. Õigemini – on muutunud üha asjakohasemaks aina segasemas, erinevate liberaalsete, egoistlike huvide konfliktimaailmas, kus käib kultuurisõda, teravneb globalismi ja rahvusluse vastasseis, propaganda tegemise ja tõeotsingu piirid on laiali valgunud ning üllaid mõisteid nagu demokraatia ja sallivus kasutatakse nende varasemast tähendusest erinevalt. Kus Putin on upitanud suure isamaasõja kultust ning Venemaa on läinud teed pidi, mille eest Solženitsõn juba 1970. aastatel hoiatas. Toona deklareeris ta, et kui Venemaa ja Ukraina vahel puhkeb sõda, „mina sellest osa ei võta ja keelan ka poegadel sellest osa võtta”.

Solženitsõn oli religioosne, rangete moraali- ja eetikanormide kohaselt käituv rahvuslane, kes arvustas kõiki põhimõttel „minu vaenlase vaenlane ei pea olema minu sõber”. 1976. aastal ütles ta tabavalt ning väga tänapäevaselt kõlavalt, et ta pole lääne, vaid lääne nõrkuste kriitik. Reagan aga iseloomustas Solženitsõnit kui venelast, „kes armastab oma maad, aga mitte selle valitsust”. Juba 1960. aastatest, kui Nõukogude Liit näis olevat oma võimsuse tipul ning ka eestlased astusid massiliselt komparteisse, kaalus ta seda, mis juhtub, kui Nõukogude Liit laguneb, ja leidis, et Venemaa tulevik ei ole seotud Ukraina, Balti riikide ega Kaukaasia rahvastega. „Kohe esimesel päeval, kui ainult tahate – ükskõik kes aga tahab minna, jumala eest, tehke seda!”

Solženitsõni rahvuslus ei tähenda šovinismi ega kitsarinnalist patriotismi. „Armasta iga rahvast nagu oma jagu” – see maksiim on õhkunud kõigist ta teostest. Armastus tähendas vastutust, ka kogu rahvuse moraalset vastutust.

Solženitsõni viimane suurteos, kaheköiteline juutide ja venelaste suhteid ning juutide rolli revolutsioonides käsitlev „Kakssada aastat koos (1795–1995)” ilmus 2001–2002. Eessõnas kirjutab autor: „Ma oleksin hea meelega jätnud oma jõu nii teraval teemal proovimata. Aga ma usun, et see ajalugu – katse sellesse tungida – ei tohiks jääda „keelatuks”. /…/ Ma lükkasin seda raamatut pikka aega edasi ning poleks hea meelega võtnud omale selle kirjutamise raskust, kuid minu elu on ammendumas ja pean selle käsile võtma. /…/ Ma pole kunagi tunnistanud kellegi õigust olnut varjata. Ma ei saa ka kutsuda üles taolisele kokkuleppele, mis põhineks mineviku ekslikul valgustamisel. Ma kutsun üles mõlemat poolt – nii vene kui ka juudi – kannatlikule vastastikusele mõistmisele ja oma süü osa tunnistamisele, nii kerge on sellest ära pöörata: need ei olnud meie…”

Ilmselgelt oli tegemist teemaga, mille aus käsitlus – ning Solženitsõn muidu kirjutama ei oleks hakanud – pidi selle maailma vägevatelt igal juhul teravat kriitikat kaasa tooma. Holokaust, nagu märgib Erkki Vettenniemi, tegi sel teemal rahuliku kõnelemise peaaegu võimatuks.

Raamatu kriitika süüdistas Solženitsõnit ka antisemitismis ning väheses allikakriitikas, kuid paljud, nende hulgas ka väga paljud juudid, avaldasid oma tänu.

Kahjuks ei saa ma ise seisukohta võtta, sest ei ole seda raamatut läbi lugenud, ehkki väga tahaksin. Solženitsõni vene keel on sedavõrd rikas, et minu keeleoskusega ta teost hõlmata pole võimalik.

Solženitsõni suhe Eestisse tema elu lõpuaastatel ei ole päris selge, aga muutus, ning muutus negatiivse suhtumise suunas on ilmselge. Kas küsimus oli tema halvas informeerituses? Osalt tõenäoliselt, aga osalt mitte. Tõenäoliselt oma kirjutatava raamatu allikate mõju all olles nägi ta siinsetes venelastes rahvusvahelise kommunismi õnnetuid ohvreid. Ning mõistis hukka eestlaste suhtumise nendesse. Muuhulgas leidis ta, et eestlased on süüdi esimesena leninliku nõukogude valitsuse tunnustamises ning et Eesti okupeerimise eest 1940. aastal vastutavad kommunistid, mitte lihtsad venelased.

Tartu rahu sõlmimise kõrval oli eestlastel ka muid valikuid ning mõni neist võinuks suurematki pilti muuta, ent üldise poliitilise egoismi tingimustes on vaevalt asjakohane sõja lõpetamist ühele väikerahvale ette heita. Tõsi, väärtuspõhist eeskuju andvalt ei käitunud Eesti Tartu rahulepingu sõlmimisega ega ka hiljem bolševike poolt omandatud Tsaari-Venemaa kulda läände vahendades.

Meie, eestlased, pole suutnud teadvustada oma kollektiivset moraalset vastutust isegi meie endi patriootidest rahvuskaaslaste – vabadussõjalaste – ees. Meile meeldib mõelda, et kommunismi tõid meile venelased, kes on ka okupatsioonivõimu tegudes süüdi. Meile meeldib mõelda, et meie loominguline eliit, kellest suur osa läks paraku kommunistidega koostööle, tegi seda paratamatuse sunnil või isegi motiiviga ühiskonda hullemast säästa. Osalt jah, aga ainult osalt.

Eestlastest komparteilasi, neid, kellele „Elagem ilma valeta!” polnud mõjunud, oli aga hirmuäratavalt palju – Nõukogude Liidu kokkuvarisemise eel üle 56 000. Tõsi, mitte-eestlaste hulgas oli kommunistide osakaal märksa kõrgem.

Niikaua, kui rahvastel pole jõudu ausaks eneseanalüüsiks, on ka konfliktid paratamatud. Solženitsõn pakkus konfliktide ühe lahendusena ka rahvahääletusi, ning meile väga aktuaalsena ka piiriküsimuste referendumeid neis Ukraina piirkondades, kus on venelaste ülekaal. Kas aus rahvahääletus oleks kahe vennasrahva vahelist verevalamist vältinud ning ühtlasi meie julgeolekuolukorda parandanud, me ei tea. Aus referendum ise ja selle aktsepteerimine ka mittesoovitud tulemuse korral on altruismi märk, mida me paraku ka siin läänes Brexiti puhul täies ilus küll täheldada ei saa.