Silt: jaak valge
8
Ahto Lobjakas: tagurpidi Tiibet
[caption id="attachment_197366" align="alignnone" width="1795"]
Ahto Lobjakas. Foto: arhiiv[/caption]
Rahvusäärmuslastest võimuvõtjate eksperimendid Eesti valitsuses on saanud võimalikuks tänu kahele eeldusele.
Esimeses järjekorras vajavad need eksperimendid liberaalset maailmakorraldust; teises äärmuspopulistidest poliitikute absoluudile lähenevat veendumust, et hauatagust elu pole olemas ei otseses ega ülekantud tähenduses.
Teine eeldus on intellektuaalselt triviaalne. Tähendab ta seda, et poliitik teab — või vähemalt on veendunud —, et tal ei tule oma tegude eest vastutada. Nii võib arvata, et 1970. aastatel Marxi „Kommunistliku partei manifesti” eesti keelde toimetanud eks-kommunist vaevalt usub põrgu olemasollu kusagil mujal kui maa peal — või jumaliku palga tasumisse. Kui lisada siia südametunnistuse puudumine, saame poliitiku, kelle käsi (ja keelt) ei seo lisaks ükski maapealne eetika.
Esimese eeldusega on lugu keerulisem ja mitmetasandilisem. Antiliberaalse poliitiku mugavustsoon on liberaalne poliitiline keskkond. Selle puudumine eeldab erakorralist relvakasutusoskust ja/või suurepäraseid füüsilisi eeldusi — või vähemalt machiavellilikke vaimseid võimeid. Viimased oleks nende valdaja tõstnud muidugi juba Nõukogude Liidu ajal kohaliku nomenklatuuri ridadesse ja polnuks vaja kannatada vahepealset poliitilisel kõnnumaal veedetud veerandsajandit.
Viimane kümnend on meile õpetanud, et kiiresti üksteisele järgnevatest kriisidest räsitud liberaalne poliitiline õhustik loob viljakad tingimused populistidele. Populistide omavahelise konkurentsi loogika annab eelise suuga kõige suurema linna tegijale. Kõige odavam on sellist hingeõhulist ülesehitustööd teha mingi versiooniga teesist „see, mis meid siia on toonud, meid enam edasi ei vii” (vabandused endisele riigipeale, kui ta peaks oma poliitilises hauas pöörlema).
Siin jõuame liberaalses poliitilises kliimas õilmitseva antiliberaalse poliitiku paradoksi südamesse. Kui revolutsioonid söövad oma lapsi, siis konservatiivid on isatapjad — või meie tagasihoidlikumates ja pisemates oludes selle käe raevukalt klähvivad hammustajad, mis neid toidab. Seetõttu on iga sellise poliitiku karjääris omakorda kaks faasi. Esimene möödub liberaalset päikest õgides, seni kuni teda on. Seda faasi on igal pool ja meilgi tüdimuseni lahatud.
Ahto Lobjakas. Foto: arhiiv[/caption]
Rahvusäärmuslastest võimuvõtjate eksperimendid Eesti valitsuses on saanud võimalikuks tänu kahele eeldusele.
Esimeses järjekorras vajavad need eksperimendid liberaalset maailmakorraldust; teises äärmuspopulistidest poliitikute absoluudile lähenevat veendumust, et hauatagust elu pole olemas ei otseses ega ülekantud tähenduses.
Teine eeldus on intellektuaalselt triviaalne. Tähendab ta seda, et poliitik teab — või vähemalt on veendunud —, et tal ei tule oma tegude eest vastutada. Nii võib arvata, et 1970. aastatel Marxi „Kommunistliku partei manifesti” eesti keelde toimetanud eks-kommunist vaevalt usub põrgu olemasollu kusagil mujal kui maa peal — või jumaliku palga tasumisse. Kui lisada siia südametunnistuse puudumine, saame poliitiku, kelle käsi (ja keelt) ei seo lisaks ükski maapealne eetika.
Esimese eeldusega on lugu keerulisem ja mitmetasandilisem. Antiliberaalse poliitiku mugavustsoon on liberaalne poliitiline keskkond. Selle puudumine eeldab erakorralist relvakasutusoskust ja/või suurepäraseid füüsilisi eeldusi — või vähemalt machiavellilikke vaimseid võimeid. Viimased oleks nende valdaja tõstnud muidugi juba Nõukogude Liidu ajal kohaliku nomenklatuuri ridadesse ja polnuks vaja kannatada vahepealset poliitilisel kõnnumaal veedetud veerandsajandit.
Viimane kümnend on meile õpetanud, et kiiresti üksteisele järgnevatest kriisidest räsitud liberaalne poliitiline õhustik loob viljakad tingimused populistidele. Populistide omavahelise konkurentsi loogika annab eelise suuga kõige suurema linna tegijale. Kõige odavam on sellist hingeõhulist ülesehitustööd teha mingi versiooniga teesist „see, mis meid siia on toonud, meid enam edasi ei vii” (vabandused endisele riigipeale, kui ta peaks oma poliitilises hauas pöörlema).
Siin jõuame liberaalses poliitilises kliimas õilmitseva antiliberaalse poliitiku paradoksi südamesse. Kui revolutsioonid söövad oma lapsi, siis konservatiivid on isatapjad — või meie tagasihoidlikumates ja pisemates oludes selle käe raevukalt klähvivad hammustajad, mis neid toidab. Seetõttu on iga sellise poliitiku karjääris omakorda kaks faasi. Esimene möödub liberaalset päikest õgides, seni kuni teda on. Seda faasi on igal pool ja meilgi tüdimuseni lahatud.
