Ahto Lobjakas: uus hull vaimsus

Lõppeval aastal on olemas kõik tormieelse ilma tunnused. Nii välis- kui ka sisepoliitikas kestab uue ajastu ootus eelmise lõpu järel.

Tavapärane rahvusvaheline asjakorraldus laguneb. Keskerakonna valitsus hindab stabiilsust üle kõige ja võib arvata, et valijate enamus 3. märtsil on sama meelt ega lase riigi kurssi dramaatiliselt tagasi pöörata — ei Reformierakonna excellike viisaastakute ega EKRE isa-poja ja püramiidskeemi teise tulemisena.

Väliselt võttes elame, kui mitte uues ajastus, siis vähemalt vana lõpu painavas ootuses juba kolmandat aastavahetust. Donald Trumpi valimisvõit 2016. aastal ei toonud kaasa maailmalõppu, kuid mõistlike inimeste kontroll USA presidendi pooltooreste ja tihti jumal teab millest inspireeritud instinktide üle näib kaitseminister Jim Mattise minemisega lõplikult kadunud olevat. USA-l ei ole enam liitlasi. Trumpil on autoriteedid (Putin, Kim), rivaalid (ülejäänud arenenud maailm) ja kohad, millest keegi kuulnud pole, kui parafraseerida presidendi hiljutist kõne Iraagis. Millisesse kategooriasse kuulume meie, sellest ei saa ilmselt keegi paremini aru, kui president Kersti Kaljulaid, keda Trump pidas aprillis koos tema kahe Balti kolleegiga vastutavaks Jugoslaavia jätkusõdade vallapäästmise eest. Veel kolm aastat tagasi kuulus Balkani- ja Baltimaade segamini ajamine poliitilise huumori valdkonda, nüüd on tegemist osaga maailma ülijõu juhi tavalisest päevast tema tööpostil.

Angela Merkeli taandumise algus Saksa poliitika tipust — ükskõik kui pikaks või lühikeseks see ka kujuneb — toonitab seda melanhoolset pilti. Kaos Prantsusmaal, mis kisub konstitutsiooniliseks, tähendab, et Euroopa Liidu Saksa-Prantsuse mootoril ei tööta kumbki silinder. Brexit tähendab, et hoolimata sellest, kui mitmesse tükki Suurbritannia jääb, Euroopa kolmest suurjõust ei ole teovõimeline enam ükski.

Nagu loodus ei salli tühja kohta, nii ei näi ajalugu sallivat vaikust ja nõrkust. Vähemalt näib nii, kui uurida ühiskondadesse koondunud inimeste ajalugu. Relvastatud ja veriste konfliktide jäljed lähevad 7000-8000 aastat tagasi esimeste linnasarnaste asunduste tekkeni. Samas on tänaseks kolmveerand sajandi pikkune liberaalne ajastu oma jälje jätnud ka võimalikele agressoritele. Venemaa ja Hiina, kuigi üha rõhutatumalt lääne tsivilisatsiooni rivaalid, on ometi sama rõhutatult valgustusajastuslike traditsioonide austajad rahvusvahelises poliitikas. Seda vähemalt sõnades, kuid kumbki pole endale lubanud samasorti alasti agressiivset ekspansionismi, mis sundis läänemaailma kunagi kunagi koonduma Saksamaa ja tema liitlaste vastu.

Eesti jaoks on reeglitel põhinev maailmakord olnud kui välispoliitiline hingeõhk. samas on meil vähesed küündinud mõistmiseni, et USA poolt juhitud koalitsioonid ei järgi ilmtingimata reeglitel põhinevat maailmakorda. Seetõttu ei tähenda USA taandumine tingimata reeglite kadumist maailmapoliitikast. Vastupidi, reeglid ja nende toimimine tõusevad tähtsamaks kui kunagi varem — iseasi, kas tulemus meile meeldida pruugib. Igal juhul kehtib järeldus, mis oli ilmselge juba kahe aasta eest. Eesti senine välispoliitika on jätkusuutmatu. Meie kindlaima liitlase juht ütleb üha muljetavaldavama selgusega, et ei kavatse USA nahka kellegi eest turule viia, veel vähem „Montenegro” (võimatu pole, et Trumpi mõtles tegelikult kõige väiksemat Balti riiki) pärast maailmasõda alustada. Eesti kaks protsenti — või kasvõi kolm —SKTst on Trumpi maailmapildis köömes ja meil peab jätkuma selgust ja julgust endale tunnistada, et lootus, et see meile keerulises olukorras lunastuse tagab, rajaneb iganenud liitlassuhetel põhineval maailmapildil, mida Trump üheselt välistab.

Eestil ei saa olla teist mõistlikku strateegiat kui äraootav madala profiili hoidmine. Küsimus – kuigi mitte päris 200 miljardi euro küsimus – on, mida tähendab selline lähenemine meie noore demokraatia vaevalt 25aastase sisekliima jaoks. Võib julgelt ennustada, et väliste liitlassidemete lõdvenedes taltub ka liitlaste, esmajoones ELi eetilismoraalne diktaat. Meil ei jää üle muud kui endasse vaadata ja loota, et sealt ei vaata vastu sügavik.

Aasta teine pool on märku andnud sellest, kui õhuke tsivilisatsioonikirme meie ühiskonda filosoofide reeglite ja normideta inimkoosluste „loomulikust (loe: metsikust) olekust” lahutab. Täiesti tühja koha peale tekkis ÜRO rändepakti-paanika. Täna räägivad kohaliku tasandi poliitikud kellegi plaanidest tuua Eestisse miljoneid põgenikke. Kui kunagi kostis Kaali katastroofi kauge kaja Lennart Merile rahvaluule kaudu, siis täna põhjustavad massipsühhoose joonealused kalkulatsioonid ühes Euroopa Komisjoni dokumendis, mis olid osa ülimalt teoreetilisest mõttekäigust, millega igale EL riigile põgenikekriisi ajal kvooti arvutati. Eesti kvoot mäletatavasti oli paarsada.

Võimatu on veel öelda, kas Trump ja alt-parempoolsed on mingi ühiskondliku mullistuse käivitajad või lihtsalt väljendused. Igal juhul oleme jõudnud paari aastaga olukorda, kus see, mis veel viis aastat tagasi tundunuks marginaalse sonimisena, paelub veenva hüpoteesina kümneid tuhandeid inimesi ka Eestis. Eesti kantslitest Euroopa araablastevastast reconquista’t esile manavad kirikuõpetajad on saanud reaalsuseks kiiremini, kui neid on jõudnud endale ette kujutada mõne kohaliku houellebecqi tundlik sotsiaalne närv.

On möödapääsmatu, et levivale vaimsele deliiriumile peab lõivu maksma ka poliitika. Huntidega joostes tuleb hundi moodi ulguda, ütleb inglise tähendussõna. Keskerakonna iga hinna eest stabiilsusele suunatud poliitiline enesealalhoiuinstinkt on paremalt äärelt levivale kaosele reageerinud kadestamisväärselt raudse ajaloolise loogikaga. Seal, kus parema serva tegelased meenutavad vapse, meenub valitsusele üha rohkem Päts. See on lõppeva aasta üks sügavamale ulatavaid motiive. Peame lootma, et flirt ajalooga, ükskõik kui kaalutletud ja läbimõeldud, ei lähe kaugemale sümbolitest.

Ajastu vaim on ilmselt see, mis Eesti ühiskonna on teinud täiesti tuimaks sajandi skandaali, Danske rahapesu küsimuses. Oma roll on kahtlemata numbrite astronoomilisusel, 200 miljardit eurot on rohkem kui taasiseseisvusaja kombineeritud riigieearved. Uus vaimsus on vältimatult tinginud ka uue vaate materiaalsetele väärtustele. Ka 200 miljardit on lihtsalt raha, samas kui seitse miljonit tähendab palavikus mõistusele etnotsiidi. Siin on ka Reformierakonda nagu välgust tabanud irrelevantsuse põhjus Eesti poliitikas. Uute, kummitavate kultuuriliste ja eksistentsiaalsete väljakutsete osas pole Reformil järgmistel valimistel midagi öelda – peale üleskutse, et mõistus koju tuleks. Sama mündi päikesepoolsem külg on, et Reformierakonna tüüri juures oldud ajal Eestist läbipestud 200 miljardit ei tekita kelleski püha viha. Ajad on muutunud, mured teised.

Muidugi, Eesti valijaskonnas on uusvana amokkijooksva vaimsuse kandjad endiselt vähemuses. Kuid nende arv on tunduvalt suurem kui mõttekaaslaste oma Saksamaal või Rootsis. Ning mis olulisem, kui alt-parempoolse paanika kandjad on reeglina vanemas keskeas inimesed, siis Eestis on neil õnnestunud rikkuda ka suur osa järgmisest põlvkonnast. Ühelt poolt on toimunud nõukogude perioodi väärtuste ülekanne tänastele 35-45aastastele, kes juhivad riiki, teiselt poolt on paljude elu ja töö isoleerinud neid läänemaailma mõjust.

Mis tähendab, et Eesti võib tulevale ebakindluse ajastule vastu minnes loota üksnes omaenese reservidele. See, mis tuleb, on meie demokraatlike ja õigusriiklike institutsioonide test üsna kontrollimata keskkonnas. Järgmise paari valimistsükli käigus saame teada, kas ja kuivõrd Eesti on lääneriik, nagu armastas mantrana korrutada tänaseks siinse tolmu jalgadelt pühkinud Toomas Hendrik Ilves. Paine ühiskonnakorralduse baasstruktuuridele on kõva ja meil pole mingit põhjust oletada, et Eesti vastupanuvõime oleks oluliselt suurem kui Poola või Ungari oma. Poola ja Ungari näitavad meile pigem teed. Eesti ainsaks eeliseks jääb strateegiline tagala, mis meil on olemas Soome näol, kuid tulevas maailmas peab igaüks kõigepealt iseendaga hakkama saama. Maailma ennustamatus on Eesti ette taas seadmas saatuslikku valikut iseseisvuse ja liberaalse avatuse vahel ning 25 aastast ei näi olevat piisanud mõistmiseks, et ilma teiseta saab esimene olla vaid mööduv nähtus.