Juhtkiri: Hiina sündroom

Maailm on hukas, ohkavad ikka ja jälle vanema põlvkonna esindajad, kellele internet ja sotsiaalmeedia võõrad pole. Üks hukkamineku tahk on internetis vohav intellektuaalse omandi vargus. Näiteks lisades sotsiaalmeedia- või blogipostitusele endale meelepärast internetiavarustest leitud fotot ei tulda selle peale, et fotol on autor, kellele tuleb fotot kasutades viidata. Sellest patust pole puhtad ettevõttedki ja eks ole mõni erakondki pildivarguse pärast kohtus käinud ja korralikult vastu näppe saanud.

Autoriõigused on muutunud eriti kuumaks teemaks pärast seda, kui suur osa meie elust kolis internetti, sealhulgas ka näiteks kõikvõimalikult majade projektid ja 3D pildid. Valdkonnas kodus olevate spetsialistide jaoks on see sama nagu laps satuks kommipoodi. Paraku ei suuda kõik oma näppe kommiriiulist eemal hoida. Tänane Lääne Elu kirjutab sellest, kuidas ühe ettevõtte puitmajade projektid „uue omaniku” leidsid. Aga samamoodi käivad sellesse kategooriasse naiste luksuspesu, kleidid-kingad, Eesti käsitöö ja tegelikult lugematu arv tooteid, mida ei viksita maha Eestis, vaid kauges Hiinas.

Kui kuulata ettevõtjaid ja juriste, on pilt, mis välja koorub, kõike muud kui rõõmustav. Autoriõiguste rikkumine ja toodete vargus on muutunud tavapäraseks praktikaks. Eesti on hoogsalt hiinastumas. Intellektuaalse omandi vargus on ettevõtluses ja eraeluski muutunud nii tavapäraseks, et sellest ei tehta enam mingit numbrit. Ja ometi kirtsutatakse põlglikult ja üleolevalt nina, kui räägitakse Hiina kaubast ja maailma ühest suuremast e-hüpermarketist AliExpress. Topeltstandardid.

Kas sellist Eestit me tahtsimegi, ohkas ettevõtja, kelle tooted kaaperdasid tema enda töötajad, nimetades seda vabaks turuks ja konkurentsiks. Kuidas seda Eesti asja küll ajada, kui ettevõte oma töötajaid usaldada ei saa.