Kõik see, mis meie konservatiivide meelest on ränderaamistikus üllatuslik, uus ja ohtlik, on kirjas juba Mart Laari valitsuses heaks kiidetud ÜRO peaassamblee resolutsioonis „Protection of Migrants”, kirjutab välisministeeriumi poliitikaküsimuste asekantsler Paul Teesalu.
Pole õige väita, et ränderaamistikuga ei tegeletud piisavalt varakult. Valitsuses käis see kaks korda, siseministeeriumi eestvõttel peeti kaks kaasamisringi sotsiaalpartneritele. Kui palju ikka panna administratiivset ressurssi ühe dokumendi alla, mille mõju meile peaaegu puudub?
Seda, et mõned poliitilised jõud otsustasid just Marrakechi kohtumise eel väljendada kampaania korras oma suhtumist sisserändajaisse, ei osatud ette näha.
Meil puudub harjumus ÜROst rääkida, temast aru saada, lugeda ÜRO dokumente. Nädala jooksul sai ÜROst, mida varem peeti tolmuseks jututoaks, ühtäkki kohutav Leviaatan, kes püüab meie suveräänsust lämmatada. ÜRO on korraga anti-NATO, meie rahvusliku sõltumatuse ohustaja, Haabersti hõberemmelga antipood…
Aga mis on ÜRO? Enne kui seda küsida jõuti, täitsid eetri peamiselt õiguseksperdid. Pole ime, juristid on alati varmad tormama sinnapoole, kus mingit uut tüüpi õigus terendab. Üksvahe kirjutasid paljud õigusteaduste doktorandid oma dissertatsioone rahvusvahelisest kriminaalõigusest (kus päriselt loovutatakse osa meie suveräänsusest), nüüdsel ajal rahvusvahelisest õigusest küberruumis.
Ometi paistab, et valitsuse liige toetub oma seisukohtades analüüsile, mille autorid ei käi materjalist üle. Analüüs ütleb: „Rahvusvahelise rändeõiguse killustatust silmas pidades oleks ränderaamistik esimene instrument, mis väljendab rahvusvahelist konsensust rändes osalejate minimaalsete õiguste ja kohustuste kohta.”
Analüüsis ei ole ühtki viidet peaassamblee resolutsioonile „Protection of Migrants”, millele kirjutas alla Isamaaliidu valitsus 17 aastat tagasi. See resolutsioon sisaldab kõike seda, mida konservatiivid (aga muide ka professor Lauri Mälksoo), on ränderaamistiku puhul esile tõstnud kui üllatusliku, uue ja ohtliku elemendi. Toonane resolutsioon on „kallutatud”, sest jutt käib migrantide panusest oma asukohariigi ellu, diskrimineerimise ja ksenofoobia vältimisest, töö- ja elukohtadest, kutseharidusest, arsti- ja sotsiaalteenustest, immigratsioonireeglitest diskrimineerimise vältimiseks.
Laari valitsus kirjutas sellele alla aastal 2001. Maailm on vahepeal muutunud, aga ÜRO dokumendid ei ole. ÜRO ei koosne peasekretär Antonio Guterresest ja sekretariaadis istuvaist hirmsatest globaalsotsialistidest. ÜRO moodustavad valitsused, keda esindavad diplomaadid. Dokumente räägivad läbi riikide esindajad lähtuvalt oma kitsast rahvuslikust huvist. Praktiline rahvusvaheline elu ei leia aset juristide peades. Kirjapandud tähtedest ei teki müstilisel kombel verd tarretav „rahvusvaheline tavaõigus”, millest õõnsa häälega rääkida. Selleks on tarvis suure hulga riikide poliitilist tahet. Seetõttu ei olegi selles vallas 20 aastaga suurt midagi juhtunud. Kõik hoiavad kinni oma punastest joontest, sest migratsioon puudutab otseselt riikide elulisi huve.
Sellegipoolest otsustasid riigid 2016, et tarvis oleks süsteemsemat valitsustevahelist dialoogi migratsiooni alal. Rahvast tuleb järjest juurde, probleemid kuhjuvad, andmed on pilla-palla laiali, kohati on ka õiguste kaitsega probleeme.
ÜRO toimib nii, et kui on tarvis midagi arutada, siis võetakse varasemad tekstid, nagu ka see resolutsioon „Protection of Migrants”, ja kleebitakse sellest kokku tummisem tekst, kus püütakse mingid põhimõtted ritta seada. Tekst räägitakse läbi, sellele pannakse kõlav pealkiri: strateegia, arengueesmärk, raamistik, majakas, minugipoolest – lepe.
Ühesõnaga, selle töö tulemusel valmib pabertoode, millele keegi otseselt vastu pole, keegi pole ka ülearu rahul. Aga kõigi punased jooned on riivamata. Alus dialoogiks on loodud. Sama tegid ka meie diplomaadid, juhindudes valitsuse märtsi mandaadist. Ettevalmistustöö järel tullakse kõrgel tasemel Marrakechi kokku, peetakse kõnesid. Siis hakatakse teemat vaikselt arutama.
Ränderaamistik pakub poliitilise dialoogi platvormi. Selles peitubki kogu tema ambitsioon ja sarm. Kas see mingit vilja kannab, sõltub osalejatest. Kui meie pole valmis selles kaasa tegema, siis see saadab üpris segase signaali, sest meie senine välispoliitika on suunatud rahvusvahelisele kaasatusele. Mispärast me ei soovi rahvusvahelist koostööd? Kas meil puuduvad selles vallas elulised huvid ja seisukohad? Kas saame üksi hakkama? Kõik on niigi selge? Kas meil puuduvad diplomaadid, et seda tööd teha?
Aga tuleb hakkama saada.
Paul Teesalu, välisministeeriumi poliitikaküsimuste asekantsler
Arvamuslugu on varem ilmunud ERRi portaalis.Sotside juht Jevgeni Ossinovski tegi esmaspäeval ettepaneku, et riigikogu otsustaks Eesti liitumise üle ÜRO rändepaktiga.
Vaata Pets ” Eesti Vabariigi Põhiseaduse preambula” on loodud lihtsate kodanike jäoks,et neid lollitada,võimul olijatele on see ammugi lihtsalt üks paber paljude seas.
See “ränderaamistik”on lihtsalt eelmäng üldsuse uinutamiseks,viljad tulevad hiljem kui paatosega deklameeritakse “Te olite ju sellega algusest peale nõus”.
Mis puutub aga Mart Laari siis tema valitsusaega peaks vägagi kriitiliselt hindama kuna sellel ajal võeti vastu palju meie inimesi diskrimineerivaid otsuseid.
Global compact for migration tähendab globaalset migratsiooni lepingut.
Sõna “ränderaamistik” on juba iseenesest eksitav, kui jutt on lepingust. Siiski soovitakse
minna ja anda allkiri mitte millegi eest, mis mitte millekski ei kohusta. Merkel ütles kolmapäeval Berliinis toimuval Konrad Adenaueri fondi üritusel, et “rahvusriigid peavad täna valmis olems, oma suveräänsust loovutama”.
Kellele? Soovitan uuesti kõigil lugeda Eesti Vabariigi Põhiseaduse preambulat:
Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki,
mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel …
Et see usk nüüd kõikuma ei lööks!
Vot selline artikkel on “fake news”! Mitte KUNAGI varem pole IMMIGRATSIOONI sel viisil käsitletud-et tulge aga, meie pigem sureme ise välja, kui et jätame võõra elu mugavustega täitmata. See on ajaloos esimene kord, Mart Laar asjasse ei puutu, selles kontekstis.
Kas sellist aastakümnete taha ulatuvat asja on vaja üle rääkida? See päästaks justkui tänast valitsust? Oh, ei. Siis olid ajad hoopis teised, kui täna.