2

Ene Pajula: liikumine on naise ilu pant

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula
Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula

Ene Pajula

ajakirjanik

Ei tahaks olla üks lõputu hädapasun, tõesti ei tahaks. Aga mis siis teha, kui mingi asi ajab täiesti tujust ära, ja kui see asi ei puuduta üksnes mind? Niisiis, vingats haaras sule!

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada reede, 9. novembri hommikust, kui sõitsin kolmeks päevaks Pärnusse. Läksin Haapsalu–Vana-Vigala–Pärnu bussi peale… kuidas nüüd õigem öelda oleks – Haapsalu bussi- või raudteejaamast, igatahes lõpp-peatusest. Linnas ühtegi peatust ei tehtud. Ei oska öelda, kas polnud soovijaid või pole peatust. Aga üldiselt läks see sõit sujuvalt ja Pärnusse jõuti minuti pealt.

Ka tagasisõidu üle (11.11 – mis tore kuupäev!) pole üldse põhjust toriseda. Tukastasin ja lugesin vaheldumisi, nii et kui esimest korda ümbruse vastu huvi tundma hakkasin, olime juba Taeblas. Haapsallu jõudsime kogunisti veerand tundi varem, mis loodetavasti ei tähenda seda, et keegi kuskile maha jäi, sest tema jõudis peatusse siis, kui buss juba kaugel eemal saba lehvitas.

Üllatused algasid siis, kui buss Alexela tankla juures linna pööras. Olen päris sage bussisõitja ja seni on n-ö Niine peatus olnud nii minnes kui ka tulles veekeskuse juures. Olin istunud bussi tagaotsas, niisiis panin nööbid kinni ja tõusin Kastani kaupluse juures püsti, arvestades, et nüüd läheb buss otse mööda Kuuse tänavat ja peatub vana teenindusmaja juures, kus ongi Veekeskuse peatus. Aga oh üllatust! Buss keeras hoopis paremale ja sõitis üle Tamme risti. Kui juba tekkiski lootus, et äkki nüüd minnaksegi Metsa tänavale, minu kodule lähemale, siis kustus see peaaegu kohe, kui buss Haava tänavale keeras. Seisin seal tagaotsas keset bussi ega tahtnud hakata oma kahe suure kotiga ettepoole vänderdama, enne kui on selge, et oleme peatuses. Kõik ülejäänud sõitjad olid roosad ja rahulikud, nende meelest polnud midagi viltu. Väljas oli pilkaselt pime, ei näinud ette, taha ega kõrvale, kuni buss keeras Niine tänavale, sealt Nurmesse, sealt Posti tänavale ja edasi juba jaama poole.

Kui ma lõpp-peatuses bussijuhilt küsisin, et kas kesklinnas siis enam peatust polegi, vastas ta imestunult, et muidugi on. Ta ju pidas Haava tänaval vana tapamaja juures bussi korraks kinnigi?

Pidas või? Mulle tundus küll rohkem, et ta vaid pidurdas hetkeks?

Miks te siis enne ei küsinud, uuris bussijuht minult. Ausalt, ei tulnud selle pealegi. Teadsin, kus peatus peaks olema ja tundus, et Kuuse–Tamme tänava rist polnud ka üles kaevatud, et sõita poleks saanud. Võibolla kohalik leht on peatuse muudatusest teada andnud, aga see on mul siis kahe silma vahele jäänud, palun vabandust. Uurisin ka netist, et kus see peatus siis olema peaks, aga seal on sõnaselgelt kirjas, et Haapsalu bussijaam–Uuemõisa–Herjava ja nii edasi, aga mitte märkigi sellest, et veel kuskil mõni ametlik peatus on.

Olukord tegi lihtsalt kurvaks. Selja taga oli väsitav päev ja päris pikk sõit, ja nüüd tuli tuulises pimeduses kahe suure kotiga raudteejaamast jalgsi Metsa tänava lossipoolsesse otsa kõmpida.

Ei saa öelda, et bussijuht poleks olnud vastutulelik, pakkus, et kui ma kakskümmend minutit ootan, siis võib ta muu teel Ristile uuesti sinna tapamaja juurde toimetada. Hea pakkumine, aga loobusin. Kahekümne minutiga jõuan juba peaaegu koju ja pealegi on liikumine naise ilu pant.

Aga mul on selle pika hädalduse peale ka üks konstruktiivne ettepanek. Miks ei võiks bussijuht Haapsallu sisse sõites öelda, kus on järgmised peatused? Kas selles uues peenes MK Reis-X OÜ bussis pole juhil mikrofoni ja salongis valjuhääldeid? Sest peatused võiks üles lugeda alati, täiesti rutiinselt, kuna mõnel bussil on ka Vahtras peatus, kuid mitte kõigil. Aga muidugi eriti praegu, kus peatused võivad iga päev eri kohas olla. Kui ma Tallinna sõidan, siis ütleb bussijuht alati, et oleme jõudnud pealinna, peatused on Vana-Pääskülas, Järvel ja bussijaamas, kuigi see on niimoodi olnud vähemalt viimased kolmkümmend aastat.

Kui juba sellest Pärnu bussiliinist juttu on, siis edastan ka ühe teise natuke pahase sõitja kaebuse, et bussijuht keeldus Kullamaa peatusse sisse sõitmast, sest olevat liiga tülikas. Kas keegi sellepärast ka Kullamaale maha jäi, selle kohta puuduvad andmed.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Arvos
Arvos

Kes sul kõmpida käskis? Kui ei meeldi või ei viitsi jala käia, saab alati takso tellida.

hädapasun
hädapasun

Rõõm on kohata inimesi, kes ikka nõu ja jõuga abiks on. Kahju ainult, et Arvos telefoni nummerit kirja ei pannud, sest kindlasti on mõni vingats, kes seda veel ei tea ning varsti tuututama hakkab. Aga on üks tore ütlus, et ära tule mulle ütlema, mida ma pean tegema ja ma ei pea sulle ütlema, kuhu sa peaks minema.Igatahes mulle see artikkel väga meeldis ning rõõm oli kuulda, et bussijuht lahkelt prouale ka lahendust välja pakkus, soovides ta jalavaeva vähendada.

wpDiscuz