Need emotsioonid on täiesti õigustatud. Oleks väärastunud leinata vana feodaalse korra hukku Euroopas. See ei olnud impeeriumide lagunemine, mis sillutas tee Hitlerile ja Stalinile, vaid sõjast võitjana väljunud suurte riikide suutmatus hoomata sõjajärgse Euroopa toimima panemise ülesande suurust.
Erilist tähelepanu väärib siin USA senati lühinägelik otsus hääletada 1919. aasta novembris Rahvasteliiduga liitumise vastu. USA kaasatuseta muutus rahvusvaheline organ ebatõhusaks ajal, kui Euroopas tõstis uuesti pead suurriikide rivaalitsemine. Saja aasta möödumine 1918. aastast on hea võimalus mõtiskleda selle üle, kuidas luhati võimalused, mida see pakkus. Me ei tohiks sama viga korrata.
1918. aasta mälestusüritused on paraku poolikud, kui me ei mõtle neile, kellel nii hästi ei läinud. Kui ajaloo tõusuvesi oleks voolanud pisut teisiti, oleks Euroopa kaart – ja järgnenud aastakümnete kohutavad sündmused – olnud hoopis teistsugused.
Üks kategooria riike saavutas 1918. aastal iseseisvuse ainult selleks, et see hiljem kaotada. Nende seas on Armeenia, Aserbaidžaan ja Gruusia Kaukaasias ning Valgevene ja Ukraina. Nad kõik langesid kiiresti ohvriks bolševike soovile purustada iseseisvad riigid oma piiridel. Kui nad 1991. aastal oma iseseisvuse taastasid, olid seitsekümmend aastat varem aset leidnud sündmused elavast mälust kadunud ja vähese praktilise mõjuga. Osaline erand on Valgevene rahvusraada, mis on säilitanud järjepideva olemasolu eksiilis ja hoiab sümboolset distantsi autokraatsetest ja Kremli mõju all olevatest võimudest Minskis.
Eesti, Läti ja Leedu pääsesid tormilistel iseseisvuse algaastatel napilt samast saatusest, seistes vastamisi mitte üksnes bolševike, vaid ka Saksa Freikorpsi, Vene valgete ja (Leedu puhul) Poolaga. Balti riikide puhul osutus sõdade vahel 20 aastat kestnud iseseisvuse pärand elutähtsaks selleks, et nende riiklust saadaks edu pärast selle taastamist 1991. aastal. Nad olid jätkanud hoolimata Nõukogude Liidu de facto okupatsioonist eksisteerimist de jure. See andis neile ülitähtsa ligipääsu rahalistele ja muudele ressurssidele, mis olid eksiilis alles jäänud.
Palju põnevam kategooria on kohad, mille unistused iseseisvusest on selleks jäänudki. Peamine näide on Idel-Uural, lühikest aega eksisteerinud protoriik, mis asub praeguse Venemaa Tatarstani vabariigi aladel.
Idel-Uurali purustasid bolševikud 1918. aastal, kuid selle mõju püsib. Selle eksiilis viibinud liider Sadri Maksudi Arsal oli Türgi liidri Kemal Atatürki lähedane partner tema tegevuses kaasaegse ja ilmaliku moslemiriigi eestkõnelejana. Tänavu sügisel käivitati Lvivi raamatumessil algatus kuue Volga piirkonna (Venemaa – BNS) vabariigi – Mordva, Tšuvaššia, Mari Eli, Tatarstani, Udmurtia ja Baškortostani iseseisvuse edendamiseks.
Ükski neist paikadest ei ole nähtavas tulevikus lähedal tegelikule iseseisvusele. Enamikus neist on enamuses etnilised venelased; põliskeeled (turgi ja soome-ugri) ja põliskultuur (islam ja paganlus) on kõrvale tõrjutud. Kreml on alates 1990. aastatest järsult tugevdanud oma haaret provintside üle (ennast oma reeglite järgi valitsev Tšetšeenia on suur erand).
Samas oleks rutakas eeldada, et lugu on lõppenud. Ükskõik missuguse endise Nõukogude impeeriumi vangistatud rahva iseseisvus tundus kunagi sama kauge kui Tiibeti vabadus praegu. Ebapädev ja rõhuv valitsemine keskusest on alati kulutav, eriti juhul, kui te olete kui tahes kauges minevikus saanud maitsta vabaduse lõhna.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
