Kas mäletate, kui meie meeli ülendas rattur Lance Armstrong – läbi aegade üks edukamaid sel alal?
Kuigi ta maine oli ülihea, võeti ta siiski võeti vahele dopingu tarvitamisega. Danske rahapesuskandaali lahvatamises ei saa süüdistada riigikogu õiguskomisjoni. Me kõik võiksime tollaste vastutajate kombel praegu lihtsalt üksteisele õlale patsutades möönda, et „sellised olidki ajad”. Targem oleks viia läbi põhjalik analüüs, et selliseid vigu meie rahanduselus edaspidi vältida.
Riigikogu õiguskomisjoni huvitab: kas me tegime rahapesu takistamiseks riigina kõik endast oleneva või oleksime saanud suurt mainekahju vältida? Miks finantsinspektsiooni (FI) ja rahapesu andmebüroo juhatus ja nõukogu ning prokuratuur ei suutnud ennetada, tõkestada ega karistada? Mida oodati? FI informeeris probleemidest Taani pangajärelevalvet aastatel 2007, 2009, 2012, 2013 ja 2014.
Miks FI nõukogu ei aidanud kaasa probleemsignaalide kohale jõudmisele? Poliitilise mandaadiga rahandusminister pole ilmaasjata FI nõukogu esimees. Poliitiline mandaat pluss kõrge palk on hoolsuskohustuse tõsiselt võtmiseks. Hüppelised välisarvelduste kasvamised oleks pidanud tegema rohkem kui murelikuks.
Dilemma on valus, sest peame tunnistama, et ülihea panganduse maine liikus valgusaasta võrra tegelikkusest ees. Paljud on selle eest palka, tiitleid ja kiita saanud. Nüüd on muidugi imelik öelda, et anna need varasemad „ordenid” tagasi. Kui aga tekitame ringkaitse ja teeme üksteisele pai edasi, siis on meil üha keerulisem teha tuleviku jaoks adekvaatseid järeldusi. Pead liiva alla pistes ei näe me muud kui vaid omaenda soovunelmaid.
Õiguskomisjoni teostatava parlamentaarse järelevalve rolli lähteülesanne on selgitada välja, missugused riiklikud instantsid töötasid Danske panga rahapesujuhtumis ebaefektiivselt. Kui laialdane võib rahapesuprobleem Eesti krediidiasutustes olla?
Juulis alanud töö üks järeldustest on, et uurimist tuleb laiendada ka teiste samal perioodil rikkumistega silma paistnud pankadele. Eesmärk on üks: saada aru, kuidas ikkagi toimub kontroll ja järelevalve panganduse üle, kuidas seda tõhustada ning milline roll on nn leigel hoolsusel ja poliitikute tegematajätmistel.
6. novembril toome riikliku tähtsa küsimusena riigikogu suurde saali teema „Rahapesu ja julgeolek”, kus neljast esinejast kolm on apoliitilised ja õiguskomisjoni esimehena esinen seal komisjoni konsensusliku mandaadiga, et tutvustada ärakuulamiste olulisemaid leide. Ja uskuge, neid on.
Ma kuulen siit ja sealt, et Eesti kommertspangad on aetud tagajalgadele ja räägivad kuluaaris stiilis, et neid hakatakse kohe kinni panema ja kui kole see kõik meie riigi majandusele olema saab. Rahu. Pole mõtet teha tühja kära ega kaasata oma lobisse peaministrit või presidenti. Kuid saagem ka aru, et kuidagi kummalisena mõjub, kui meie pankade suhtes esitab kuriteoteateid Ameerika ärimees ning meie vaid lohiseme poolvastumeelselt kaasa. Pigem võiksime astuda mõne ennetava sammu ja näidata, et suudame ka ise oma riigis olla enesekriitilised. Olla peremehed.
Ma ei tahaks leppida soovitusega, et „teeme Danske juhtumis ainult õigusliku analüüsi”, sest kes siis kontrollib meie poliitilise juhtimise kvaliteeti? Mitte keegi! Rahandusminister pole ilmaasjata pandud FI nõukogu esimeheks. Kui poliitiline mandaat oleks sisutu, siis oleks seadusandja kirjutanud FI nõukogu esimeheks ministeeriumi kantsleri. Eesti riiki juhib riigikogu, mitte kommertspangad või konfidentsiaalsuse eesriide taha peitunud ametnikud.
Mult on korduvalt uuritud, kui sügavale kavatsen kaevata. Ütlen ausalt: nii kaugele, kui Eesti panganduse ja panganduskontrolli usaldusväärsuse taastamine nõuab. Mulle isiklikult ei anna rahu asjaolu, et FI on sama külma kõhuga, nagu vaadeldi korduvaid rahapesualaseid vihjeid, kohelnud ka mitmete kommertspankade ja investeerimispankade kliente, hoidudes igasugusest uurimisest, mis „võiks kahjustada panga mainet”.
Ma ei saa tänaseni päriselt aru, millised on üldse need vajalikud asjaolud, mis sunniksid finantsjärelevalvet oma tegevust tõhustama.
Parim, mida Eesti riik praegu teha saab, on tänada Bill Browdenit otsa lahtitegemise eest ning võtta edaspidine suurpuhastus koos vajalike järeldustega enda raudse proaktiivse kontrolli alla. Iga Eestis tegutsev kommertspank peab tundma, et nii rahapesu kui ka muu hoolsuskohustuse mittetäitmine on lubamatud.
Meil EESTI ei ole oma panka ,kuna puudu oma raha. Pangandu on mei Euroopa liidu oma. Sama moodi kaa raha. Seda aga mida nimetatakse Eesti pangak, on lihtsal ametnike nostalkia oma raha järel.