Venemaad valitseva paariarežiimi puhul aga toob sedalaadi mõtlemine kaasa valed küsimused ja valed vastused. Rahvas küsib, miks on Putin meie peale vihane? Mida me valesti tegime? Miks saadab ta oma salamõrtsukaid ja spioone välismaale? Miks tegutsevad nad nii uskumatult ebapädevalt? Kahtlemata peaksime vähendama pingeid ja taaskäivitama suhted.
Üks viga, mida siinjuures tehakse, on eeldada, et Venemaa (ja ka Hiina) on monoliitne. Me ei tohiks kõiki Vene inimesi režiimi tegude eest hukka mõista. Meie poliitika Venemaa suhtes peab seega olema mitmetahuline. Toredate venelastega vastikult ja vastikute venelastega meeldivalt käitumine – just nii võib kokku võtta Lääne viimase 25 aasta lähenemise.
Kui te ilmute Londonisse eralennukis paari miljardi suuruse hämaral teel saadud varandusega, rullime lahti punase vaiba. Pankurid, juristid ja audiitorid pakuvad kleptokraatidele asjaajamisteenust. Teil on võimalik osta jalgpalliklubi, toetada rahaliselt ülikooli, sponsoreerida kunstigaleriid ja teist võib hõlpsalt saada isegi Briti eliidi auväärne liige.
Ärge oodake sellist kohtlemist, kui te olete tavaline venelane, kes tahab tulla Suurbritanniasse, USA-sse või Schengeni tsooni õppima või lihtsalt hästi aega veetma, töötamisest rääkimata. Viisad on kallid ja nende hankimine vaevanõudev. Teid võivad oodata pealetükkivad või isegi alandavad küsimused. Selle poliitika, millele on aidanud kaasa Kremli propagandamasina armastatud ohvrimeelsus ja demoniseerimine, tulemus on, et paljud venelased arvavad, et Lääs põlgab või vihkab neid.
Vene eliit seevastu suhtub meisse põlgusega: nad on näinud, kui lihtne on osta raha eest endale sissepääsu lääneriikidesse. See on pisut muutumas. Diplomaatiline külm näpistab ja sanktsioonid süvenevad. Briti prokurörid ütlevad, et rakendavad peagi uusi rahapesuvastaseid meetmeid ebaausate venelaste vastu ning karmistavad reegleid “investoriviisade” jagamiseks, mida välismaalased kasutavad endale sissepääsu ostmiseks Suurbritanniasse.
Suhted Kremliga on tõepoolest halvenemas, kuid nad ei ole veel kaugeltki piisavalt halvad. Lääneriigid peavad näitama, et neil on režiimi pahategudest ja sekkumisest lõplikult kõrini saanud. Need teod hõlmavad sõda Ukrainas, tapatalguid Süürias, tapmiskatseid Salisburys, mõõgatäristamist Läänemere ja Musta mere piirkondades, luuremänge Hollandis ja Šveitsis, loendamatuid küberrünnakuid, valimistesse sekkumist USA-s ja Prantsusmaal, võõrandunud ühiskonnarühmade õõnestamist, räpaseid energiatehinguid torujuhtmete ja elektrijaamadega, rahapesu ja veel palju muud.
Lääne avalikkusele tasub meenutada, kes kannab kõige selle eest süüd, kuid poliitikute sõnade kaal on suurim, kui neile järgnevad teod. Esiteks, me peame tugevdama vastupanuvõimet: suur osa Vene taktikatest töötab, sest me lubame neil meie ahnust, enesega rahulolu ja teisi haavatavusi ära kasutada. Me peaksime toetama riike nagu Ukraina ja neilt õppima. Teiseks, me peame heidutuse uuesti läbi mõtlema ja kombineerima kineetilisi, küber-, finants- ja teisi võimekusi. Me oleme Venemaast suuremad, rikkamad ja tugevamad. Kreml peaks seda mõistma.
See ei tähenda samaga vastamist – näiteks küberrünnakute korraldamist Vene taristule. Kõige rohkem saame Kremlis rahutust tekitada, tehes seda, mida ta ei suuda: koheldes Vene rahvast sõpruse ja lugupidamisega.
Tuumadiplomaatia maailmas on üheksa tundi pikk aeg. Just nii kaua kulus suursaadik Kay Bailey Hutchinsonil (USA suursaadik NATO juures – BNS) selgituse säutsumiseks enda teisipäeval tehtud mitmetähenduslike märkuste kohta, mis näisid ähvardavat Venemaad ennetava löögiga, kui see võtab kasutusele ülitähtsa relvastuskontrollilepinguga keelatud uue raketi.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
